Elsa elektrooniline elu

2006-08-14T05:57:00.000-07:00

metsa minge te metsa te paadunud yksikud inimesed, te ei tea midagi. Jumala armas on kui sa oled poolteist tundi lainetega voidelnud, suu-silmad soolast vett tais ja nagemine hakkab tasapisi hajuma ning siis kysitakse sult murelikul ilmel, et "kas koik on korras, ega sa uppuma ei hakka" ja hommikul kui on niiiiiiiiiiiii paha olla siis tuuakse tass teed sulle voodisse ja tehakse hommikusooki. On kyll hea suhtes olla.

Reedel tegime linnaelanikele nalja. kaisime pubis ja niisama ringi hangimas. Laurence ei tahtnud muga tantsima tulla ja jouga vedamisele ta ei reageerinud seega pidin ma ta peaga tantsima pukseerima. Kahtlustan, et ta kursakaaslastel ei jaanud must just koige parem mulje, seda enam et eelmine nadal kukkusime mina ja Laurence koos klubiporandale pikali. No see selleks, nad ei meeldi mulle ka mitte.

Ja laupaeval kaisin surfamas nagu eespool asuvast tekstist lugeda voib. Ilm oli muidu ilus, aaa lained olid TAIESTi voimatud. Suurte laineteni oli voimatu saada, sest vaikesed peksid mind koguaeg randa tagasi. Aga ma ei jatnud jargi, kuigi ausalt oeldes kasu sest vaga ei olnud. Ja muidugi olid koik surfarid karjas koos, nii et isegi kui oleks tahtnud, ei oleks saanud midagi teha. Paha paha no yhesonaga ja hylgeid ka ei lainud. Laurence ytles, et nad on tousuga jahile lainud. Pohjarannikul on kusjuures mystika. Godreavey, kus me kaisime on jumala suur rand, pika liivaribaga, aga kui tous sisse tuleb on praktiliselt kogu rand vee all.

Muidu olla siin ka haisid nahtud, aga mitte paanitseda, nad on taimetoidulised, aga seeest hiigelsuured http://en.wikipedia.org/wiki/Basking_sharks

Ohtul kaisin grillipeol. Sobra vanemad ostsid maja Falmouthi omal ajal £53.000 eest ja myysid nyyd maha 250000 naela eest. Sober ise oli selline....hmmm...kuidas oeldagi. Marcus sattus kaklusesse paari kuu eest, aga niimoodi, et nyyd on tal pool nagu halvatud ja nyyd ta ei julge kodust valjagi minna, sest kui ise oled elanud terve elu nii turvalises piirkonnnas ja ykskord juhtub selline asi, siis on traumaatiline kyll, aga ikkagi...kurb.

minu sober

2006-08-11T04:29:00.000-07:00

too on jama, korterist visatakse valja ja boifriend tahab minna shotimaale hanesid loendama jarmiseks pooleks aastaks. Ega muud vaga ei toimugi. Ahjaa ja sobrad lahevad kas merevakke voi prantsusmaale. Ilgelt kahju on moelda, et yks aasta veel ja siis on mu elu siin vaikses linnas labi, tuleb edasi liikuda. Ja koik need suhted, mis siin loodud vajuvad unustusteholma. Issand kui dramaatiline :D Aga siiski, nii on. KUi parim sobranna elab Norras siis on selge, et nii tihedat suhtlemist enam ei tule.....Kurb

Muidu. No kurat, iga paev kui toole lahen juba minnes kaed varisevad vihast. Tra kyll, minu teooria on, et iga kymne normaalse inimese peale leidub vahemalt yks tropp meie puhul siis myygidirektor. NO ei ole vaja helistada ylemusele iga pisikese mottetu asja parast, et lihtsalt perse pugeda. KUi inimesel on isa surnud siis voiks siiski veidikeseks rahule jatta. Suurusehullustusega mottetu inimene Grrrrr. Mingi teema oli, et yks muugiinimestest pidi raha panka viima. "Ma ei maksa sulle pangaskaimise vaid myymise eest!" ytles ta. Nii palju kui mina tean ei maksa TEMA firmas kellegile palka. Samahasti voiks mina seal ringi kaia ja inimeste kallal moliseda, et "Ra...ma ei maksa sulle palka"

Ja koik normaalsed inimesed lahevad toolt ara..... aru mai voi :( Nutt ja hala ma ytlen

Yleyldse on mingid suheteteemad hetkel, mis narvid ara soovad. Et sellist asja nagu ei ole, et oled minu sober ja kellegi teise sober ja nii edasi. ON mingi lasteaia teema, et koik tahavad inimesi ainult endale hoida. Selline mottetu. MIks ei voiks koik koigiga labi saada.

Tervis on ka pses. KOha juba kuu aega, kylmavillid keset suve ja ninaverejooksud ja muud lobusat.

Joomisest raakides shoulddrinkmore.blogspot.com mojus mulle frustreeerivalt. Arvasin enne, et mina olen paras joodik, aga sellega vorreldes ma olen imik. Yks paev tugevat joomist ja rohkem ma ei kannata, jargmine paev magu ja sisikond karjuvad "appi". Aga siiski otsustasin proovida. Laksime Merikesega valja Watermani, siis alkopoodi suitsu ostma, siis remediesse kus oli mingi kari nomedaid merevaelasi kes meile jooki valja tegid ma ei ole kyll kindel, kas see nende nomeduse yles kaalus aga siiski. Seal oli teised tuttavad, siis laksime minu juurde ja siis randa ja siis Kevini juurde teed jooma kell 5 hommikul. Kurat, arumaisaa, mis jaab sonas "boyfriend" arusaamatuks, erinevalt Eestist siin kusjuures austatakse kahe inimese vahelist suhet ja ei tommata ringi, seda enam ma ei saa aru, mis massohistlikku monu nad saavad mulle kylge loomisest.

Ja siiski ametlikud on Laurenci kursakaaslased koik nohikud. Moned erandid valja arvata. Kaisime grilliohtul ja me mangisime MALUMANGU. Uskutatu. Ennekuulmatu voiks lausa oelda. Yhesonaga ma kyll voitsin, aga siiski. Kysimus: Millises asulas valjaspool Indiat on koige suurem hindude osakaal? Aga loomulikult Londonis ja nii uskumatu kui see ka pole nuputasin ma selle valja. Sellised lood siis

Lopetuseks. Kuidas sa kutsud mustanahalist lennukijuhti?
"PILOODIKS, te rassistid!"
Muahahaaaa

suur suvi

2006-07-14T06:44:00.000-07:00

on käes ja Falmouth meenutab Pärnut või Võsut oma unise olekuga. Vahe on muidugi ka selles, et siin on 20 kraadi sooja, aga eestis ca 30 või nii. Eile käisin ujumas, vesi oli 14 kraadi näiteks.

Töö on sitt, kaua aega läheb transpordi peale ja töö on igav. Ja siis tuled koju, Laurence on endale punkariharja pähe lõiganud. Ramaivõi. Ma ütsin talle küll, et ei tohi, jätan maha kui nii teed, aga mis tema selle peale teeb? Ootab kuni me kokku oleme kolinud ja siis lõikab endale harja pähe. Astun tuppa sisse, tüüp naeratab kohtlaselt. Alles siis sain aru, mis toimub ja siis ta veel kaitseb ennast, et "vanainimesed ei saaks arugi. Tegelikult see ju ei ole NIII kole" NO KURAT, ON KÜLL. Inimesed ei ole vaja õelda, et on ilus, kui ei ole. Nojaa siis ma noomin teda, et "paha poiss, paha poiss", tema kiidab "EI ole, hea poiss, hea poiss olen" Nomaivõi

AAaaaaa ja siis esmaspäeval käisin kanuuga sõitmas ja eile käisin tennist mängimas. Seni olen veel elus.

Laurence õpib eesti keelt

2006-07-14T06:16:00.000-07:00

Peame kuskile minema, kellegagi kokku saama või midagi. Mina jokutan, panen tosse jalga. “Situ ruttu, karu tuleb,” ütleb Laurence selle peale. Siinkohal tahaksin tänada Marget, CH-d, Mikku ja Kristjanit ulatusliku Laurencile osutatud keeleõppe eest. Aitähh teile.

On õhtu, oleme juba tund aega eesti keelt õppinud, nüüd aitab, tuleb magama minna, homme on tööpäev.

Mina (Inglise keeles): “Laurence, uneaeg. Tuled kustu ja magama”
Laurence (eesti keeles): “Paagan”

Eile õppisime tegusõnu. Mina tegin parasjagu meiki ja selle kõrvalt õpetasin ka, väga palju tähelepanu ei pööranud sellele samas. Ta oli selle aja peale sõnale “kuulma” täiesti uue minevikuvormi välja mõelnud, mis käis umbes nii: “mina kuulin, sina kuulid, tema kuulib jne” J

Muidu tal läheb täitsa hästi see keeleõppimine. Tubli on ja muidu ka ilgelt nupsik.

Minu kord on süüa teha, et eks siis vaatab, et kas saab toidumürgituse või ei saa. Shansid on 50/50. Ja me kolisime täiesti kokku üleeelmine nädalavahetus, nii et me nüüd oleme nagu päris naine ja mees. Ja kusjuures, nüüd on mul elav tõestus, et naisterahvad võivad olla veel lohakamad kui mina. Selle üle on mul siiralt hea meel.

Kolmapäeval sai üheksa kuud. Vaat mis ühest purjus õhtust välja võib tulla. Siit tarkusetera – tuleb vähem juua. Tuli mulle tööle järgi, ütles, et “Tead, ma oleks sulle lilli toonud, aga mul ei olnud raha, siis ma ei toonud” Hea mees.

Üldiselt ma olengi vähem joonud, sai peaaegu kaks nädalat. Eile käisime frisbeet mängimas. Muidu ei oleks ehk meeskonda kokku saanud, aga mingid joomarid pargis tahtsid ka mängida. Üks ei seisnud hästi püstigi, aa häda mängida oli suur. Kui päris aus olla, siis ega ta päris hästi aru ei saanud, et mida teha tuleb, või mis reeglid on. Mängida ta nagu ei osanud, aga selle eest rippus üsna edukalt vastasmeeskonna tüüpidel seljas (sõna otseses mõttes), nii et oli kasu.

Hiljem läksime kursavend Gaviniga välja. Ma ütlen, tüübil on aega liiga palju käes. Whenever temaga kokku saad, hakatakse sulle esimese asjana konspiratsiooni teooriaid jutustama, sest ta lihtsalt loeb selle kohta ca kaks tundi päevas. Iga päev. Tõde on järgmine: Maailma valitseb valitud 15 liikmeline grupp “Valgustatud” (vabamüürlased on nagu nende alagrupp), kõik maailma tähtsamad ninad kuuluvad sinna. Peale maailmavalitsemise saavad nad kord aastas kokku, et ohverdada väikseid lapsi. See avab uksed paralleeldimensiooni, kus elavad tulnukad? (Võib ka keegi teine olla) Tulnukad elavad muidu ka USA-s maa all baasides, kokku on 130 baasi, kus tulnukad elavad. Nad inimestega koostööd teevad.Selline lugu siis.

Ja ükskõik kuidas sa ei püüa teemat mujale meelitada, satub see samadele radadele tagasi.
Mina:”Gavin, kas sa jalgpalli vaatasid?
Tema: “Jama jah, et inglismaa kaotas, aga Inglise lipp muide pärineb vanast Sumerist ja kusjuures ka valgustate juured ulatuvad samasse aega”

No issandjeerumküll. Peale mitmeid järjekindlaid üritusi suutsin ta konspiratsiooniradadelt reaalsesse maailma tulla, aga selleks ajaks olin mina juba purjus ja reaalsest maailmast kadunud. Veini meile ei müüdud, läksin koju ära. Olen oma õppetunni kätte saanud, pea valutab ja paha on olla. Enam ei joo.

Nõrganärvilistel mitte lugeda

2006-07-14T06:14:00.000-07:00

Püüan oma sõprade tegemiste ja eludega kursis olla, mis tähendab, et vahel peab neile lihtsalt helistama ja välja kohvi jooma minema. Enamasti on need rõõmsad, kuid vahel ka mitte. Üks oli teada saanud, et tüdruksõber oli lapsepõlves kolm korda vägistatud. Esimest korda kümneaastasena sõbranna isa poolt, siis 14-aastasena ja hiljem veel üks kord.

Kui tüdruk lõpuks politseisse läks õeldi, et kahjuks ei saa nad midagi teha. Kui kolme tunni jooksul peale vägistamist pole politseisse pöördutud, ei ole neil mingeid tõendeid, et kedagi süüdi mõista. Seega läheb istuma ainult 3 % vägistajatest. Ja kui nad lähevadki istuma, siis ainult aastaks või nii. Kuna UK-s on vanglad suhteliselt väikse mahutavusega, siis on ka kohtunikele antud käsud, et kui võimalik, siis mitte palju inimesi kinni mõista. Sama ka Eestis, vaadake kasvõi seda lapsevägistajat.Kiirmenetlus ja läheb kinni ca aastaks, et rõõmsalt samas vaimus edasi lasta. Samas on minu arvates tegemist ühe raskema isiksusevastase kuriteoga üldse.

Et saada aimu sellise kuriteo mastaapidest tasub vaid oma naissoost sõpradega rääkida. Kui isiklikku kogemust ei ole, teatakse vähemalt kahte-kolme-nelja kes on vägistatud. Politseisse jõuab murdosa.

Ühte mulle lähedast inimest on samuti mitu korda vägistatud. Arvasin varem, et olgugi, et vägistamine on täiesti loomulikult meesterahva süü, on selles pisike osa ka naisel. Eriti kui vägistud on rohkem kui korra. Kuidas muidu saab võimalik olla, et kedagi vägistatakse kolm korda ja teist mitte kordagi. Minu sõbra tüdruksõber on aga selline pisikene ja suhteliselt tagasihoidlik, ei käitu ega näe välja väljakutsuv.

Peale seda kui ma sain teada, et mu lähedane inimene on vägistatud, olin ma ikka väga väga jahmunud. Kui 15 aastasena läksin ma täitsa suvaliste kuttidega kaasa ükskõik kuhu, peaasi, et fun oleks, siis peale seda tekkis ohutunne. Ära usalda kedagi. Samas hakkasin ma juurdlema, miks üldse vägistatakse.

Psühholoogid ütlevad, et enamus vägistajatest ja lapsepilastajatest on lapsepõlves ise selle läbi elanud, et nagu nõiaring – sina teed oma lastele, nemad oma lastele jne. Ja nad on ebakindlad ja madala enesehinnanguga. Tore loom nagu inimene on, tõstab oma võimu näitamine nõrgemate peal, enesehinnangut ja enesetunnet. Seega valivad need väärastunud inimeselooma välja kellegi, kes on neist nõrgem ja tõestavad selle läbi, et nad on suured ja võimsad. Seega, nii kurb kui see ka ei ole, need, kes kannatavad ja kes on madala enesehinnanguga ja nõrgad on tüüpilised ohvrid vägistajatele.

Võib vist üsna julgelt õelda, et ca 70% vägistajatest on ohvri tuttavad. Võõras ei ole stsenaarium, kus vägistaja on keegi, keda ohver usaldab. Hetkel, mil vägistaja näeb, et ohver on haavatav, kasutab ta seda ära.

“Kergem on hukka mõista kui mõista,” ütles Peer Gynt. Ok, ma mõistan, miks nad seda teevad, sellegipoolest ei ole mul vägistajate vastu mingit kaastunnet ega halastust. Seadus ei tee midagi, aga mis siis teha? Üsna tõenäoline on, et kui inimene on juba kedagi vägistanud ja mitte vahele jäänud, teeb ta seda veel. Üsna piinlik on neid tegelikult inimeseks nimetada....Ja samas ma leian, et ohvritele tekitatud füüsiline ja hingeline kahju peaks saama hüvitatud.

Pakun välja variant A:

1) Muuta vägistaja elu põrguks. Helistada ta naisele, sõpradele ja lähikondlastele ja kirjeldada detailselt mis juhtus, millal ja kus. Kleepida ta ümbruskond täis flyereid ja plakateid teatamaks kõigile, et too mees on vägistaja, akti kirjeldusega ja võib-olla ka mehe elukohaga, saata anonüümseid ähvarduskirju, teha pilte tema tegemistest. Sellest peaks piisama, et ka tugevama närvikavaga inimese elu perse keerata. Kui ühe korraga ei ole piisavalt kahju tekitatud, võib seda aasta – paari pärast korrata, et inimestel meelest ei läheks. Ja samas on see kõik enam- vähem seaduse piirides. Tuleb lihtsalt olla hoolikas ja jälgi mitte jätta, teiseks on võib loota, et inimene, kes on juba sellise teo toime pannud, ei julge väga politseisse minna. Samas tuleks jälgida, et see kinnisideeks ei muutuks.

2) Lihtsalt varitseda teda, virutada talle raske esemega pähe ja ta vastuatsuks tagantpoolt ära vägistada. Ma ei usu väga, et meesterahvas julgeks minna politseisse süüdistusega, et keegi naisterahvas ta ära vägistas. See on muidugi radikaalsem, kuid loodetavasti tulemuslikum.

neljas kuu

2006-02-06T02:13:00.000-08:00

eelmine nadal kysisin Laurenci kaest, et kas ta tunneb kuidagi teisiti kui alguses. "Ei" vastas ta. Mina ka ei tunne.

Samas on see, et meil on suhteliselt vaba suhe,et molemad naudivad yksteisega koos olemist, aga samas ei planeeri tulevikku koos. Lihtsalt on koos hea olla. Yhest kyljest ma armastan tema korval argata, aga teisest kyljest ma ei tahaks ka vaga tosist suhet, teisest kyljest ma ei kujuta enam hasti ette, mismoodi on koju tulla teades, et teda ei ole seal ootamas.

surmast ja surfamisest

2006-02-05T11:33:00.000-08:00

Ma nagin tana unes, et laurence ei tohtinud kusagilt mujalt t66d otsida, kui Cornwallist ja mina ytlesin, et ma pigem suren, kui lasen teda niimoodi piirata. Selle peale vastati mulle, et "Olgu nii."

Ja siis ma pidin surnud olema, mulle anti yks paev enne seda, kui ma loplikult ara kustuma pidin. Ma laksin Laurencit otsima, et talle oelda, et ma pean ara minema. Ma ei leidnud teda ja astusin kuskile klassiruumi, mis oli inimesi tais. Tundus nagu koik mu liikmed kaaluvad umbes tonni, ma ei jaksanud jalgu ega kasi liigutada. Ma tundsin nagu ma hakkaksin lambuma. Koik oli nagu halli udu sees ja mu pea tundus olevat nii raske. Ma istusin kuskile pinki maha ja pidin nagu midagi tegema, aga ma ei suutnud, pisarad purskusid silmist valja. See pidi olema mu viimane paev elusana.

Laurence otsib t66d. Cornwallist ta toenaoliselt t66d ei leia, sest tema eriala on suht spetsiifiline. Toenaoliselt peab ta siis kas Bristolisse voi Exeteri minema, mis tahendab seda, et see on siit ligi kaks tundi soitu. Vahemalt. Siis me naeks yksteist ainult nadalavahetustel....

Ma ei taha, et ta laheb. Ma arvan, et see on lihtsalt vaga vale ajastus.

Enne joule kaotasin t66. Ebaoiglastel alustel, ma arvan, aga mis parata. Kui Eestist tagasi tulin, hakkasin kohe t66d otsima. Saatsin avalduse ylipaljudesse kohtadesse ja kahte myygiga seotud ettevottesse. MOlemad myygifirmad helistasid mulle
tagasi, esimene praktiliselt samal ohtul. Nyyd olen kaks nadalat TRuro-s t66l kainud. T66koht on lahe ja inimesed ka, aga siinasoit kestab ligi tund aega, ehk rohkegi ja see on suhteliselt raha ja ajakulukas. Loodan, et ehk see teine myygifirma, mis asub Falmouthis pakub paremaid aegu. Praktika otsimisega pole joudnud yldse tegeleda.

Tana kaisin surfamas eluesimest korda. Ilgelt kylm oli valjas, voi noh, mitte ilgelt, aga ca 6 - 7 kraadi. Steffan, sober mul, laenas oma majakaaslaselt minu jaoks kalypso. Ross, fyysikukraadiga postiljon, laenas mulle laua. Kusjuures vees ei olnud yldse kylm, isegi vette minnes polnud kylm. Toenaoliselt selleparast, et mul oli sukeldumiskalypso, mis on paksem, kui tavaline talvekalypso. Lained olid parasjagu suured. Ykskord sain peaaegu pysti, aga enamjaolt pladistasin niisama. Poisid koguaeg kontrollisid, et kas muga on koik korras, et ega ma ara uppund pole voi midagi. KOrra sain lauaga vastu lougu, aga muidu oli ok.

KOlmapaeval kaisin Guns'n'Rosesi tribyytbandi ja Steven Adlerit kuulamas. Viimane loopis oma trummipulki yle saali laiali. Yks kukkus minu ette maha, mille ma siis kribinal-krabinal yles noppisin. Ma ei tea, ma ei ole eriline f2nn, nii et ma andsin pulga Vanyale. Hiljem laksime sellele autogrammi kysima, Adler tegi Vanyale rinna pelae musi ja siis kirjutas pulgale: "To softy girl"

Nii, et siis ka selline elamus siia.

armunud

2005-10-29T09:18:00.000-07:00

olen jah, ja raskekujuliselt. Laske maha mind nyyd voi kiruge ara, yldse ei huvita. paris esimest korda elus nii armunud, et unustad kogu ettevaatuse. Esimest korda nii armunud, et sa tunned ennast turvaliselt teades, et asi ei ole mitte ainult yhepoolne. Ja mina, see chicka, kes lihtsalt tyype ymber sorme keerab ja kellestki teisest peale enda vaga ei hooli, peaasi, et tyybid jooke ostavad. Okei, toenaoliselt ma pole ka nii halb, aga ikkagi. Ma yllatan ennastki teades, et lihtsalt hoolin kellestki teisest niii palju, et see on kohutav. Hoolin niipalju, et tahad lihtsalt et temal oleks hea. Korvaltvaadates ei saa aru, miks inimesed armastuse parast lollusi teevad. ma olen alati sellist asja imestusega jalginud, et "issand jumal, MINA kyll sellist asja ei teeks. MINA oleksin kyll ratsionaalne ja votaks koike moistusega."

Ega ei vota tegelikult. KUI teisest inimesest hoolid, oled valmis tema nimel vaga vaga palju ohverdama. See ongi see ennastohverdav armastus. Ma tahan, et ta oleks onnelik, ma ei taha talle mingi hinna eest haiget teha, ma pyyan teda toetada asjades, mida ta ette votab.

Mina olin see tyyp, kes sona "suhe" peale lihtsalt voimalikult kahku jalga lasi. Hullumaja kui paaniliselt ma suhteid kartsin, mul laks kohust oonsaks ja selline tunne oli, et hakkan kohe hirmust oksele. Ja nyyd ilma et ma isegi aru saaks olen lihtsalt nii armunud ja nii ylepeakaela suhtes.....kui sa inimesega kuu aega koos veedad..iga paev....iga 66..kuidas seda siis veel nimetada....

See on see tunne, et "jah, nyyd on okei". Ei mingeid mange enam, ei mingit "ei tea, kas ma meeldin talle, ei tea kas ta meeldib mulle" tyypi asja. Jah, nyyd on okei ja voib hirmudest lahti lasta...Loomulikult sa meeldid talle. Loomulikult. See kindlusetunne, et nyyd on okei teist inimest vastu armastada on hea...

Tegelikult on natuke naljakas ka, kuidas me yksteisesse kiindunud oleme :) Eile ta ytles, et tahab aega maha votta ja asjade yle jargi moelda. Aja maha votmine kestis tund aega :D:D:D Rohkem ta ei pidanud vastu. Istus minu voodi peal ja soi roomsalt hommikus66ki. Koike teeme koos ja ta ei kaigi mulle narvidele. VOi kui ta kais taekwondo trennis ja nad pidid tegema meditatsiooni harjutust, kus sa pead koik motted, mis sul peas on, yhele poole panema. Voi noh, eest ara asetama. "ma suutsin ainult sinule moelda....kuigi tegelikult ma peaks muretsema nii paljude teiste asjade parast nagu ylikool ja too"

Loomulikult on see, et "aga mis siis juhtub, kui....." Et naiteks kui esimene armumistuhin yle laheb ja sa avastad, et tegelikult on nii palju asju, mida sa oma armunud naiivsuses tahele ei pannud, et tegelikult ta on selline ja selline. Kui ta vaid teaks, kuidas ma iga tema liigutust jalgin, moeldes et kas ta akki varjab midagi, akki on temas dominantne mingi iseloomujoon, mis mulle ei yldse ei meeldi. Akki ta hakkab suhtes vaga egoistlik olema...2kki? URvika ytles, et kui inimesed armumistuhinast yle saanuna teineteise vigadest aru saavad, lahevad nad lahku...Kas me lahme ka lahku?

ma maletan, et kui ma teda esimest korda nagin, siis ma vaatasin, et "issand jumal, tal on taiega valja ulatuvad ninakarvad. issand kui hea, et ma temaga ei kai :D:D:D:D:D" aga nyyd on ninakarvad kuhugi kadunud......ja siis ma motlesin, et tal on kummalised jalad, vaga kondised....nyyd pole jalgadel ka nagu vaga vigagi....ma ei saa aru. Ma teen seda alati, otsin tyypides, kellega ma parasjagu sebin, vigu. Ja tavaliselt ma need ka leian. Siis hakkavad need vead mulle narvidele kaima ja ma ei viitsi tyybiga enam tegeleda :D No nii siis....koik vead on nyyd kuhugi kadunud....voib-olla ma arkan varsti sellest kummalisest unenaost ja saan aru, et koik ei ole sugugi nii roosiline kui pealtvaadates tundub, aga kes ei riski, see shampust ei joo...

ja nyyd veel, ma ei taha loengut teemal, et "kas sa nyyd jaadki inglismaale ja lahed inglismaale mehele." mul on enivei siin veel kaks aastat jaanud, ma voin vabalt siin yhe suhte maha pidada. Eks vaatab, mis edasi saab.

Ja "Ma ju ytlesin, et kord juhtub see ka sinuga" teemalisi loenguid ei taha ka kuulda.

mottetu paev

2005-09-30T04:30:00.000-07:00

istun t66juures ja olen terve hommikupooliku teinud mottetuid konesid. Inimesed on lihtsalt niii ebaviisakad. Nojahh, see selleks. Ega see t66 igavene pole. Eelmine reede oli firma synnipaev, siis sai syya. Pastarooga.

Terve eelmise nadala ja osa sellest nadalast olen ma lihtsalt joonud. Koik inimesed tulevad tagasi ja tahavad kokku saada ja jooma minna ja varki. Raske, ma ytlen. Vot selline lugu siis. Teisipaeval oli niiii paha olla, esmaspaeval oli ka paha olla ja mingil paeval oli veel paha olla. NOjahh, ja siis kolisid teised ka nyyd majja sisse, ma ei peagi enam yksi seal suures majas olema. Enne seda ma kutsusin vist koiki sopru ja tuttavaid enda juurde elama. Et mul yksi igav ei oleks.

Siis Jess, Sian, Fatima, ja Jen ja Lawrence elavad nyyd minu majas. Chickad on sellised tyypilised inglise chickid. Hoiavad kokku ja itsitavad palju. Sian on lahe, ta opib reklaami vist. Lawrence on selline nummi. Endale ei tahaks, aga silmale on hea vaadata :D kuidas tyyp hommikuti unesegaselt trepist alla veereb. Lihtsalt armas :) Teeb meile koigile syya. Esimene ohtu pidi ka meile syya tegema. Aa ma ei teadnud, et meil mingi kindel kellaeg on. Siis helistasin, et millal syya saab. "Mhhmmm, toit on juba ammu valmis. MIllal sa koju tuled" Ma tundsin, nagu ma oleks emalt noomida saanud voi midagi.

Kool ei ole veel alanud. Tiksun niisama, teen tood ja vaatan, mis toimub. Urr tuleb jargmine nadal, praegu elab Vanya minu juures.

Tegelikult ma olen tubli, eile kaisin jooksmas ja ookeanis ujumas. Esimene kord sisse laksin, siis oli selline tunne, et saan kohe sydameinfarti. Teine kord laksin sisse, polnud enam niii hullu. NOjahh, siis.

sellest, mida ei avaldatud

2005-09-28T07:40:00.000-07:00

Sa oled see, mida sood

Kiirtoidu ning e-ainete peal yles kasvanud Inglise yhiskond voitleb ylekaalulisusega. Voimalus toituda nii, et sa ei pea jalgima, millest s66k koosneb, on tanapaeva Euroopas luksus.

Olen Inglismaal elanud nyyd ligi aasta. Siia saabudes oli huvitav ja p6nev esimest korda poodi minna, et „mida head siin siis pakutakse„ Kui vaheapeal aga Eestis kaid, saab aru, mis vahe on toidul ja toidul. Nyyd Inglismaal poodi minnes tekkib kohklus, mida osta, sest Eesti toiduga vorreldes tundub koik nii maitsetu ja tehislik.

Tervisepoed Inglismaal elatavad ennast orgaanilist toidu myygist ja iga vahegi endast lugupidav kaubanduskeskett nagu naiteks Tesco voi Asda (USA jaekaubandushiiu WAL-Marti Inglismaa valjaanne) on valja arendanud spetsiaalsed „orgaanilised” toiduained, mis sisaldavad monevorra vahem lisaaineid kui ylejaanud tooted. Eestis tekitaks see parasjagu hammingut: „Mida te motlete „organilise” all. Kas toit saab ka midagi muud olla kui orgaaniline?”

Ligi veerand mu kursaodedest – vendadest on taimetoitlased. Moned neist on lausa veeganid ehk siis ei soo nad ka piimasaadusi sisaldavaid toiduaineid. Nad raagivad, et ei suuda syya liha ega ka naiteks mune teades, kuidas loomi koheldakse. Naiteks on ligi 90% Yhendatud Kuningriikide kanu muundatud geneetilise koodiga ning elavad pimedas ning ylimalt kitsas ruumis, et nad rohkem s66ksid ja kiiremini kasvaksid.

Ja siis on inimesed, kes lihtsalt ei hooli sellest, mida nad suust sisse ajavad ehk siis suurem osa elanikkonnast. Drastilisest toitumisharjumuste erinevusest saab aru siis, kui inglastega poes kaid. Konkreetne naide: Mina, minu eestlasest sober ja kaks mu inglasest sopra kaisime poes syya ostmas. Meie, eestlaste jaoks tundus loomuliku valikuna krabivoileib, kui nemad ostsid kropsu, shokolaadi ja kommi. Juhtusin kursavennaga poes kaima, kui ta nadalasi sisseoste tegi. Korvis leidsid oma koha viis sygavkylmutatud pizzat, umbes sama palju valmishamburgereid ja veel kropsu ja shokolaadi.

Mu hea s6ber Dan ytles mulle kord: „Jah, ma sooksin kyll lillkapsast ja muud sellist tervislikku varki, aga siis kui see oleks shokolaadiga yle kallatud ja rasvas praetud.”

Kui ma p66sast poldmarju korjasin, vaatas mu korterikaaslane mind hamminguga. „Oled sa kindel, et neid tohib syya?” Et otse p66sast saab marju syya, tundus tema jaoks ylimalt kummaline.

Populaarne telekokk Jamie Oliver uuris olukorda Inglismaa koolisooklates. Lapsed hakkasid tervislikku toitu nahes pea et nutma. „Ma ei suuda seda teha,” ytles Jamie seriaali alguses kahe kaega peast kinni hoides. Vanemad annavad lastele kooli lounaks kaasa paki kropse, kommi ja pudeli Coca-Colat. Ettekujutlus pyhapaevasest lounast perega tahendab seda, et vanemad koos lastega suunduvad lahimasse Mc Donaldsisse, voi hullemal juhul tellivad pizza koju.

Selle tagajarjarg on teada. Praeguse seisuga on ligi 66 % Inglastest ylekaalulised. Ja erinevalt Eestist, poliitiliselt korrektne Inglise yhiskond seda ei tauni. Ehk siis ei naidata siin ylekaalulisele inimesele tanaval napuga jarele.

Hoolimata sellest, et praegu on Eesti tervisliku toitumise poolest heal jarjel, liigume ka meie tegelikult ju samas suunas. MC Donalds on koht, kuhu minnakse tahistama lapse synnipaeva ja kuhu teismelised peale kooli kohtu taitma lahevad.

niiii hea

2005-08-30T05:08:00.000-07:00

neljandat päeva käin ringi suu kõrvuni välja veninud. Kõik läheb nii hästi, kõik on nii nii hästi. Jubeõnnelik olen. Tööjuures ja veel teise töö juures läheb jubehästi ja raha saab juurde ja pidupeale jäätud asjad leitsin üles ja taldriku leidsin ülemusele kingiks, mis on jubeilus ja blogi saan kirjutada lehte ja kommiraha juurde :). Sellest kõigest võib muidugi järeldada seda, et ma saan homme tõenäoliselt välguga pihta, ülehomme tabab mind uputus ja üleülehomme varastatakse paljaks, aga see pole üldse oluline. Lihtsalt nüüd ja praegu on jubehea olla.

ja öeldakse, et eestlased on alkohoolikud

2005-08-29T03:31:00.000-07:00

samal ajal, kui umbes iga paari kuu tagant on BBC-s peamised uudised seotud joomise ja joomakohtadega: kas lubada pubides suitsetamine? Kas lubada pubidel kauem lahti olla? Kas hakata live-muusika litsentsi eest rohkem raha võtma?

Ma saan aru, et pubikultuur ja värki, aga tegelege palun muude asjadega ka vahepeal, no riigijuhtimise ja tõeliste probleemidega näiteks.

Tänan tähelepanu eest

pärlimoosipäev

2005-08-27T18:31:00.000-07:00

hommikul ärkasin üles ja kui Tallinna poole sõitma hakkasin, siis kuulasin kohe pärlimoosi. Rearviewmirror on ilgelt hea plaat muide, eriti see teine. Kuulad ja kuulad ja igakord avastad jälle mingi uue hästi laheda laulu, mida peaks umbes 20 korda veel kuulama. Tacky küll, aga muusika on selline asi, mis oskab sus tekitada selliseid tundeid, mida vähesed muud asjad suudavad. Ja siis ongi terve päev selle muusika nägu. Täna oli päev pärlimoosi nägu. Ei oskagi seletada, kuidas see tunne on. No umbes nagu, et ilgelt rokk ja et on aasta, mis iga päev tuleb raadiost Guns n'Roses.....midagi natuke nagu 80dad. Pärlimoos tekitab veel sellise tunde, et tahaks tervel maailmal ümbert kinni võtta ja õelda: "Ma armastan teid kõiki." See on nii hea tunne :)Umbes nagu Olav Ehala muusikagagi, et seal ei ole mitte kübetki kurjust

Ja veel MJ pulma ja muu värgi kõrval oli tegelikult tänase päeva suurim sündmus Bussi Nele surm. Ausalt, selline asi, et noor, tark inimene tapab ennast lihtsalt niimoodi ära, et hüppab vaatetornist alla.....Ole sa "Bussi" Nele või talumaja Eerik, vahet ei ole, ikkagi on kurb. Ma küll ei tundud teda üldse, aga ma näen vaimusilmas, kuidas see toimuda võis. Sul on masendus, ostad pudeli viina. Väljas hakkab juba hämaraks minema. Näed vaatetorni, ronid sinna otsa.Astud mööda puiseid astmeid mõõda üles üles. Masendus. Vaatad alla, saja aastaste kuuskede ladvad on ümberringi. Ja siis sa mõtled: "Aga miks mitte?" Alkohol aitab ka kaasa, nii et näed asja veel mustemates toonides. Astud viimase sammu, langed (mõistuse on juba selgeks löönud) ja mõtled "Miks ma seda tegin? Äkki ma jään veel ellu". Selles suhtes oli Laural õigus, et ikka mõtled, et äkki jääd ikka veel ellu, äkki läheb veel hästi. Veel seekord. Ja siis taipad, et "Ei. Siin ei aita enam midagi. Nüüd ma surengi". Issand, mis tunne see võib olla. Homikul leivad sind ekskursioonile tulnud lapsed. Järgmisel päeval ilmub Sl Õhtulehes artikkel sinu surmast. Nii kurb.......

----------------------------------------------------------------------------

Et mis ma siis veel suvejooksul teinud olen? Sellel suvel olen läbi sõitnud terve Eestimaa umbes 4 korda, et siis kõik Pärnud, Tartud, Paided, Pärnu Jaagupid, Vana-Vigalad, Türid, Haapsalud, Viljandid, Põlvad, Kundad, Jõhvid ja muud värki. Hästi naljakas on see, et Falmouthis olin 6 kuud praktiliselt ühe koha peal ja nüüd, kui Eestisse tulen, siis praklitliselt ühe koha peal ei olegi. Vanemad vaesekesed, ei näe mind peaaegu üldśe. Kui koju tulen, siis ema umbes küsib isalt, et "Oot, seda nägu ma mäletan. Huvitav küll kust?"

Isa oli mu sünnipäeval kurtnud, et ma ei räägi talle midagi. Tegelikult asi lihtsalt selles, et ma ei oska midagi õelda selle peale, kui küsitakse, et "Räägi, kuidas siis oli?"
"Noh...normaalne"

Ma tean, et teda ilgelt tegelikult huvitab, aga ta lihtsalt ei oska küsida. Mina olen ka loll selles suhtes, et ma tean küll, kuidas asjad on, aga ikka kui keegi küsib, "NOh, kuidas oli" Tuleb selline vastus, et "No normaalne oli" ja ise tegelt mõtled, et "jätke mind rahule". Minu viga, ausalt. Puberteetlik käitumine. Tegelikult ma armastan seda suurt elukat kõigest hoolimata jubevägapalju.

NOh, mis siis veel. Aliis Kuuperiga tegin intervjuu. Täiesti tavaline klemm oli. Mängib golfi, käib lastele ja naisele jõulukinke ostmas. Aga põhimõtte küsimus. sain ikkagi aliis kuuperiga rääkida. Jubepopp. :)

Vot miks mul iidoleid ei ole. Ole sa John Lennon või Alice Kuuper, vahet ei ole, inimene oled sa ikkagi, kõigi oma tunnete ja mõtlemistega. Okei, respektida loomulikult, aga see ei ole päris see. Iidol on pigem see, kelle staatus on midagi jumala sarnast ja jumal teatavasti on täiuslik.

MIs veel? NOjahh, siis on suve jooksul veel autoga matsu pandud, laua peal tantsitud, Szigeti pealava ees mudas püherdatud, ära nähtud Natalie Inbruglia, Korn, NIkk KOobas ja pahad seemned, Katatonia, No Big Silence, Yussou N'dour, The Hives, Juliette Lewis (ilgelt lahe mutt,aa samas ka täiesti kahe käe, jala ja muude värkidega inimene, olgugi et kuulsus) Turbonegro, Obituary ja värgid. noh, palju ühesõnaga. Ja hea meel on selle üle. Muusikas on elu, kuigi lõpus on nii, et ilgelt tahaks rokkida, sest nii hea muss tuleb, aga liiiiiihtsalt ei jaksa

Siigeti kõige värvikam sündmus muide oli see, et sain Feega tuttavaks. Rokkisime terve nädal koos ringi. Loopisime turvamehi müntidega, sõime halvaks läinud pastat ja püherdasime pealava ees mudas. Mõne inimesega lihtsalt klikib. Ilgelt hea inimene tundus ta olevat. Selliseid on vähe. Fee, kui sa loed kunagi, siis tervitan sind. Tore oled.

Tegelikult on suve jooksul jubepalju asju ära tehtud ja mul on hea meel, et ma sain kõiki kalleid inimesi vähemalt korra näha kui mitte rohkem. Et teil hästi läheks.

Siinkohal tervitaksin eesti keele risustamist ja inglise keele sissemurrakut eesti keelde ja urri ka veel ja seda hispaanlast või lõuna-ameriklast, kes minu teksti kommenteerib. NOh, said miskit lugeda? Istun siin, vaatan tõusvat päikest ja trimpan Marko toodud Leedu õlle. Nüüd vist lähen ära magama. Head ööd.

keskpärasus ruulib

2005-07-26T06:43:00.000-07:00

must masendus on jälle. Pikemat aega juba tegelikult. Halama hakata samas ei ole ka mõtet, mis seal ikka. Igaüks peab oma risti kandma. Inimesed käivad närvidele ja koguaeg on väsinud olla. Pisiasjad ärritavad pisarateni. Ja siis teadmatus tuleviku suhtes, mida teha, kus teha ja kaua teha. ja terve persetäis sugulasi ja muid loomi, kes küsivad: "Noh, mis sa siis oma eluga teha plaanid?"
No kust kurat mina tean.

Ilgelt naljakas on mõelda, et ma õpin kirjutamisekunsti. Praegu on küll selline tunne, et kui antaks välja auhind kõige kehvemale kirjutajale maailmas, siis ma võiks küll sellele vabalt pretenteerida. Vaadake lapsed, voot nii tuleb kirjutatada:

http://www.sloleht.ee/index.aspx?id=176705

Lihtsalt üks lugu vanapapist, kes bürokraatia hammasrataste vahele on jäänud. Samas aga nii südamlik ja lahe lugeda. Soulful writing. Mulle kohe meeldib, aa mina niimoodi ei oska. Võib-olla kunagi oskasin, aa nüüd tunnen, et enam ei oska. MIngit motivatsiooni ei ole.

Alguses oli ilgelt lahe kirjutada. Mulle kohe meeldis ja hullult nägin vaeva. Noh, mis nädalavahetusel tööle? Vabalt. Ja mitte keegi ei teinud mulle pai aga seda ka ei öelnud, et lood on ilgelt sitad. Eile käisin peatoimetaja juures ja ütlesin, et mina enam ei taha. Tema ütles, et kui ma siia tööle tulin, siis kõik ütlesid, et "Vooh, mihuke tüdruk, vaat, kus silmad säravad ja vaat, kuidas veel kirjutab."
Einohh, suur tänu ka teile Eliisabeth Jõhvist.

Ja niiviisi see motivatsioon siis kaduski, jupp jupi haaval. Ja nüüd ma mõtlen, et ei tea, kas tahangi ajakirjanikuks saada. Kesse ikka neid keskpäraseid lugusid lugeda viitsib.

Telesse? Ei tea. Eestissse? Ei tea. Falmouthi? Ei tea. Londonisse? Ei tea.

jaa jaaah

2005-03-11T02:13:00.000-08:00

Vot. Aga Vanyal lohkes trumminahk. Nagu paris ausalt. Lihtsalt hommikul kell pool kuus otsustas lohki minna. HOmmikul laks arsti juurde (siis Vanya koos korvaga)ja arst tahtsis talle nadalast ravikuuri maarata. "Aga mul on jargmine nadal synnipaev! Ja ma olen rootslane" Ja teades Rootslaste joomisharjumusi tohtriharra maaras talle viiepaevase ravikuuri.

Ja Vanya jaabyheks lisanadalaks siia muide. Eile ohtul tegime juba plaane selleks. Pmst ega seal suurt midagi polegi, motlesime lihtsalt, et pyyaks konstantselt purjus olla. Et kas tuleb valja. Ja siis teha igasugu muid lollusi, sest vahet ju pole koik inimesed, keda me tunneme on niikuinii ara koju lainud. Tombame londid porisema ja lahme shoppama.
"Selene, kuidas see mulle sobib"
"Vanya kallis, see on laste pood. Lahme ara"

Shoppamine teatavasti on teraapilise mojuga. Ma olen seda viimasel ajal paris palju teinud, sest poed on tais igast odavat trani, mis jouludest on yle jaanud.

Ja siis seda ka veel, et siin on kaimas seebiooper: Ajakirjanduse 1 kursuse saladused. Eelmises osas oli siis selline lugu, et Tom ja Cristiina tahtsid jargmisel aastal yhte majja kolida, aga seda nad ei tahtnud, et ka Daz sinna elama tuleks. Kui Daz sellest teada sai, siis ta sylitas Tomile nakku. Selle tagajarjel TOm enam Daziga ei suhelnud ja Daz magas vastava neiuga ja selle tulemusena Tom enam Christiinaga ei suhelnud. Yhesonaga palju sassis suhteid ja roomu kui palju. Ja kes ytles, et siin midagi ei toimu. Jargmisel nadalal uued uudised kohalikust seebiseriaalist.

Ja eile oli esimene toopaev. Oli omaparaline. Aga eks naib, kui raha tuleb, siis on vahemalt koik hasti. Mul on kahenadalane katseaeg, eks nais, kas nad tahavad mind peale kahte nadalat veel naha voi mitte. Kardan, et ei taha, aga eks nais

PS! Pass tuli mulle tana tagasi, aga selle kohta, et ma avalduse neli kuud hiljem esitasin, pole veel midagi oeldud. Eks ma nyyd ootan siin, saba tudisemas, kodakondsusameti surmaotsust......

yldiselt mehed on sead

2005-03-08T05:29:00.000-08:00

enamus. Vahemalt on. Ben pole mulle enam pikka aega yhtegi sonumit saatnud, mis toenaoliselt tahendada seda, et ta on kellegi teise leidnud voi on ta lihtsalt huvi kaotanud. saatsin talle eile sonumi, et ta voib pmst minu juures olla, kui ta lihavoteteks siia tuleb, sest maja oleks tyhi, kuna koik lahevad ara. See oleks siis suur kolmekorruseline maja, mis on jubek6le, kui ta tyhi on. Yksi seal elada on vastik. Enivei. Ta ei vastanud selle peale midagi. Ah, ise teab.

Aga minu suhtes on see ebaaus, sest ma olen yle kahe kuu teda tagasi oodanud ja nyyd ta otsustab selle ara lopetada. JObu.

Aga too suhtes laheb vist hasti. JOhn helistas mulle tana hommikul ja kutsus kontorisse. Raakisime, joime kohvi. Pmst ta ytles, et ma ei peagi maist alustama. Voin juba neljapaevast sinna toole minna. See on hea, see tahendab, et vahemalt rahaliselt peaks moneks ajaks ok olema.

Ahjaa ja tana vaatasin easyjeti pileteid. Kui koik hasti laheb, siis tulen paevadeks tagasi. Hullult tahaks tagasi tulla juba. Aga probleem on selles, et ma saatsin eelmine nadal passi ara, selle tookoha registreerimise parast. Ja PRiit ytles, et laheb vahemalt kaks kuud, enne kui passi tagasi saan :(. Syda tudises sees, kui passi ara saatsin. Kui see ara kaoks, siis see tahendaks seda, et ma jaaksin siia jumalast hyljatud maale igaveseks. Voi varki. See poleks hea.

Ahjaa ja Birx ytles, et ta tuleb peale IIRimaale minekut siia. Sirli synnitab seal. Mitte koguaeg, aga mais. ET pean talle piletid vaatama ja varki. See oleks superhyperkuul, kui ta siia tuleks. Peangi nyyd pileteid vaatama hakkama.

linnugripp ja muud vargid

2005-03-01T06:01:00.000-08:00

ei, minul ei ole. Mul on tavaline kylmetus, sest tegin nadalavahetusel kaks sleep-in'i (oh, ma just avastasin, et see oleks otsetolkes sisse magamine :D) ja meil lylitatakse vanadekodus ooseks kyte valja. Ikka rovedalt kylm oli seal yleval, kus mina magasin. Valjas oli mingi miinus kaks kraadi ja absull mitte mingit kytet. Hommikul, kui yles arkasin, kais maailm ringi ja muidu oli ka paha olla. Voite isegi arvata, kuidas vaesed vanurid ennast oosel tunnevad. Ja alajahtumine ei hoiata tulles....

Aga mitte sellest ei tahtnud ma tana siin raakida. Tahtsin vaid oelda, et peske ennast lapsed.

Vaatasin miski paar nadalat tagasi mingit saadet, kus kaks inglise baabuskat kaisid rapastes majades inimestele hygieeni opetamas. NOh, ok, tunnistan ausalt, minu tuba on tavaliselt ysna sassis. Ja seda pohjusega. Mulle meeldibki nii. See tekitab kuidagi hubase tunde. MInu oma seapesa :). Kui ma kellegagi koos elaksin, siis oleks toenaoliselt teine asi. Ja mulle meeldib koristada, aa kui tuba koguaeg korras on, mida sa siis koristad. Enne peab olema ikka pisikene l2bu tekitatud, mida siis koristada. Noh, enivei, need korterid, kus need kaks mammat k2isid olid ikka kordi hullemad, kui ma eluski oleks ette suutnud kujutada. NO naiteks, ema elab oma kahe tytrega, kes on muidu paris kenad, aga rapased nagu sead. Tosiselt, nende WC ja dussiruum olid kaetud paksu kontsakihiga. Ja PRiitki raakis, et eestlaste segamini tuba ei anna vorreldagi inglaste segamini toaga.

Teine asi. Vaatasin naisevahetust mingi paev. MIngi kosmeetikasalongi omanik laks vahetusse pereemaga, kellel oli umbes miljon last. Ja siis see kosmeetikasalongi omanik opetas lastele, et hommikuti peab nagu ja hambaid pesema. NO midaasja? MIda opetatakse meil juba lasteaia jumbudele ja mida raagib sulle kodus ema - pese hambaid kaks korda paevas. Ja hambaarst pani miskit laga hammastele, mis laks punaseks kui sa hambaid ei olnud pesnud. Siis kaisid koik paev punase suuga ringi.

Koigel sellel ei oleks muidu mingit tahtsust kui igast viirustele ja muudele pisimutukatele ei meeldiks vatav keskkond. Mingite uuringute jargi kannab iga kolmas Brit endaga MRSA pisikut. See on superpisik, mis haava sisse sattudes voib tekitada tugevat infektsiooni, halvemal juhul voib infektsioon loppeda jaseme amputeerimise voi surmaga. Hommikul vaatasin ITV-st uudiseid ja viimaste aastatega on MRSA levik jarsult suurenenud. Yks tyyp mangis jalgpalli ja sai miski pisikese vigastuse jalale. Ta pidi haiglasse minema. Op laks hasti ja tyyp lasti koju. Siis aga selgus, et haav oli saanud infektsiooni ja lainud madanema. Tyybil laks paranemiseks kolme kuu asemel kolm aastat. Praegu on ta praktiliselt liikumisvoimetu. MRSA sagedase leviku pohjustajaks on just halb hygieen. Ja seda haiglates.

Meil oli ka yks tyyp sees, kellel oli MRSA. Tal oli miski pisike haav jalal ja juba raagiti amputeerimisest. Ta silm madanes mingi peaaegu kuu aega vist nagu mina maletan. Ja tema oli selle toenaoliselt saanud haiglaoelt, sest ta ei kainud kuskil valjas. Ja see viirus on ylinakkav. Sama hasti voin mina selle kandjaks olla. Vahe on ainult selles, et mina olen noor ja terve, vanurite immuunsysteem on pisut nadim.....

Ahjaa ja tulumaksu sain tagasi, nii et ma olen eluga praegu suht rahul.

rovedalt kylm on

2005-02-25T06:13:00.000-08:00

meil on kolm kraadi sooja, aga tundub nagu oleks miinus kolm. Ausalt. See on ilmajaama ametlik teade. Ja ikka paris rovedalt kylm on. Nadalavahetusel laheb alla nulli. See on ikka yliharuldane, et siin alla nulli laheb. Ja koguaeg on kylm. Ja koik on haiged. Vanyal oli farangiit voi midagi. Yhesonaga midagi sellist, millest keegi midagi kuulnud ei ole.#Viisin talle mandariine ja mett.

Mina ei ole haige, aga ma suudan ennast muudmoodigi katki teha. Yleeile mangisime frisbeet ja ma loomalikult suutsin jalle kuidagi nii kukkuda, et jalg jai keha alla ja laks natuke katki. Muud pole hullu, ainult ma nyyd lonkan veidike. Ja teisipaeval kaisin breiktantsu trennis. Me Margega otsustasime, et kui ma tagasi tulen, siis teeme oma crew (Crew 406 vanade aegade malestuseks) ja teeme Aivarsile breigis taiega ara :P

Majas on koik rahulik. Aa, yks uus chick kolis sisse. Nyyd tervitab mind iga paev koju tulles tema toa ukse alt immitsev kanepilohn.

Malcolm andis mulle natuke lisatunde, aga pmst hakkasin ikkagi uut tood otsima. Kaisin toobyroos ja helistasin paari kohta. Ja yhest kohast sain peaaegu kohe intervjuu, kaisin kohal ja tana kaisin uuesti seal. Paistab, et sain selle too. See oleks pmst telemarketing, myygitoo algusest lopuni. Myyd reklaampindu postkontorites ja pmst tegeled kliendiga algusest lopuni - hoolitsed, et kujundus oleks ok, et maksed oleks oigel ajal sooritatud jne jne. Pmst lihtne, aga samas ei ole inglise keel mu emakeel, nii, et eks vaatab, kuidas ma hakkama saan. Mu tulevane boss tahab, et mina hakkaksin tegelema suurklientidega nagu Ford, Subaru jne, et saaks palju tellimusi korraga, sest mul on "rahvusvahelisuse maik juures." Aga see on tulevikumuusika. Kui ma nyyd oigesti aru sain, siis nad annavad mulle ysna palju vabadust tulla ja minna ja varki. Et saan suvel mone kuu vabaks votta, ma loodan.

Vanadekodus on ok, aga nyyd hakkab juba veidi tyytuks muutuma see, et ma terve nadalavahetuse pean seal olema. See on nyyd juba peaaegu teine kuu jarjest, mil ma iga nadalavahetus sh. reede ja laupaeva oosel seal pean olema. Oleks hea kyll, kui saaks nii, et nadalavahetusel ei peaks tootama.

Aga hea on see, et ma saan seal filme vaadata, sest tavaliselt on nii, et lahen reedel sinna, teen 5-st 7-ni tood, siis on 2,5 h vaba aega ja siis pean tund aega tood tegema. Siis selle vahepealse 2,5 vaba tunni jooksul ma vaatan filme. vaatasin Tarkovsky Solarist ja Stalkerit ja veel mingit vene filmi, mille nimi oli "Ma tahtsin naha ingleid". Tarkovski oli paris hea, ja ta ise ilmselgelt vaga andekas ja noudlik inimene, mis tema tood puudutas. Aga see tostatas kysimuse, mille peale ma olen varemgi moelnud - Kas geeniustel ja keskmisest andekamatel inimestel on yldreeglina raske elus toime tulla? Sest pahatihti kipub ju nii olema, et nad on ysna kurva elusaatusega nagu ntx Beethooven, Einstein, Hawking jne. Et intelligentsustase on korge aga sotsiaalsed oskused on kehvapoolsed. ja yldse motlesin, et tahaks ikka venemaale minna. Priit lubas tolgiks kaasa tulla.

Ja suvest veel, et tahaks millaski juuni lopus 1,5 kuuks eestisse tulla ja siis ringi reisida ja mollata natuke, voib-olla toodki teha. Ja yhes suurel valisfestivalil tahaks ka kindlasti ara kaia, olgu see siis Roskilde voi Sziget voi midagi muud. Lihtsalt, hadasti oleks vaja.

oigel ajal oiges kohas

2005-02-09T04:40:00.000-08:00

tegelikult vahel lihtsalt joppab. Eile saabus Falmouthi tagasi Ellen MacArthur, kes purjetas yksi ymber maailma. Ise on ta pisike 28 aastane chikk. Yhesonaga suur asi. Voi noh minu jaoks vaga ei olnud, mind eriti ei puuduta Brittide saavutused. Aga umbes 20000 inimest yle kogu UK huvitas ja nad voolasid koik Falmouthi kokku. Kui ma Willi eile nagin, siis ainus, mida tema kaest vois kuulda oli: "Oh ma olen nii erutatud, nii erutatud. Ma lahen homme Ellenile vastu"

Willi onul on jaht, nii et tal oli ligipaas sadamale ja lisaks sellele eskortis tema jaht koos umbes 5000 teise jahiga Elleni sadamasse. Aga nagu ma ytlesin, oli mul sellest suht savi. SOitis ymber maailma. Ja mis siis? Einohh loomulikult on see suur saavutus, aga see ei puuduta mind.

Ohtul laksime Vanyaga piljardit mangima, et Elleni tagasitulekut tahistada :D NO tegelikult mitte, aga see oli lihtsalt ettekaane valja minemiseks :) Tegelikult me ei plaaninudki kauaks jaada, aga siis tulid mingid merevae tyybid ja kutsusid meid Remediesse.

Ja juhtus nii, et ma sattusin juttu ajama Team Elleni tahtsuselt teise mehe Olliega, kes pmst kogu selle ettevotmise taga oli. Ytlesin talle, et olen ajakirjandustudeng, mille peale ta tahtis minema jalutada. Tegelikult mind huvitas ainult selle ettevotmise inimlik kylg. Mind ei huvitanud Ellen MacArthuri tagasitulek, sest ma ei tundnud et ma oleksin osa sellest. Kui sa oled ise midagi korraldanud, siis sa tead tapselt, mis tunne on olla osa millegist suuremast. KOgu see sebimine ja narvitsemine ja lopuks laheb koik ikka tavaliselt hasti. Ja see pingelangus, kui asi viimaks labi on.

"Yhte ma ytlen, ma ei ole iial synnitanud ja kuna ma olen mees, siis ma ei saagi synnitada. See, mida ma siis tundsin, kui Ellen finishijoone yletas on koige lahedasem asi synnitamisele," oli Ollie kirjeldus. Arvata on. Ta on seda projekti ette valmistanud kaks aastat. Kaks aastat sellest ajast kui Ellenil see idee tekkis. Sober korvalt ytles, et ta nuttis, kui Ellen finishijoone yletas. Ja kui jahid Ellenit sadamasse saatma tulid, oli tiim tegelt paris mures, kaasa arvatud Ellen. Kurat seda teab, mis inimestele pahe voib tulla.

Ja Briti meediast niipalju, et The Times on neile paris mitu korda vee peale tommanud. Unustage koik ajakirjanduseetika reeglid. Times on Times, toenaoliselt ajakirjanikud teavad, et nad voivad endale rohkemat lubada, kui mingi suvalise lehe kirjatsurad. Lihtsalt soidavad allikatest yle, sest nad teavad, et allikatel voib neid tulevikus veel vaja minna. "On olemas ajakirjanus ja on olemas Briti ajakirjandus, kus ei kehti ykski reegel," nagu Ollie ytles.

Vot nii siis. Ja kohaliku kiirtoidurestorani omanik kutsus meid oma restosse sooma. Sain kaks tykki kana. Ja Will ytles, et kui Feodor (see on yks venelasest tyyp, kes on kainud seitsme mandri koige raskesti ligipaasetavamates kohtades ja teinud veel miljon asja) tagasi jouab, siis saan ma temaga Feodorit sadamasse saatma tulla. Jahiga mmmmm......

PS! Pagasi sain katte ja mul nyyd jalle puhtad riided seljas :)

back to life, back to reality

2005-01-31T04:11:00.000-08:00

olen siis nyyd tagasi oma uues kodus kogemas esimesi yhiselu elamusi. Kui ma miski esimesel-teisel paeval kooki laksin, nagin Matti nousid pesemas. Ja ta ei loputa nousid!!!!! Kusjuurse, ma kahtlustasin seda juba varem, et Inglased ei loputa nousid. Seda olen ma paar korda too juures tahele pannud. Aga ma ei suutnud seda uskuda. Kysisin Mattilt, kes on mu majakaaslane,et miks ta nousid ei loputa.

"No ma ei tea, ma ei ole neid kunagi loputanud"
"Aga kui sa ennast pesed, siis sa ju loputad ennast? Kui sa pesu pesed, siis sa ju loputad ennast?"
"Nojahh....aga....ikkagi"

Ja nii ongi. Uskumatu. Nad soovad iga paev noudepesuvahendit sisse. Selleparast nad vist nii imelikud ongi :)

Laupaeva hommikul, kui ma kooki laksin, oli keegi oma mustad, voi noh, sinised sokid vaga ekshibitsioniivselt (ja ma toesti ei tea, kas selline sona on olemas) koogilaua peale jatnud. Nad olid seal kuni esmaspaeva hommikuni. See ei olnud yldse kena vaatepilt tegelikult. Ja minu houmus kastme oli ka keegi ara soonud. Raisk, kurat kyll. Ja mu shampoonipudeli oli ka keegi katki teinud. Kui midagi sellist veel juhtub, siis ma tostan lamenti aka hakkan laamendama.

Ahjaa oma esimeses essee, mille enamus kogu kursusest labi kukkusid sain ma 54%, mis oli yks kursuse parimaid tulemusi. KOolis midagi muud ei olegi.
-------------------------------------------------------------------

Tool. Nyyd on kuidagi nii lainud, et sain reede ikkagi vabaks. Reede ohtu siis. Laupaeva parastlounal olin tool ja vaatasin, et Jean topib koik vanurid eriti hoolikalt tekiga kinni, oeldes "Te peate soojas olema, sest tuleb vaga kylm oo"
Ja nii oligi, Kellie raakis mulle seda juba ca kuu aega tagasi, aga ma ei suutnud seda uskuda - Nad lylitavad ooseks soojenduse valja. Seda ka siis, kui valjas on miinuskraadid. Minu arvates on see ebainimlikult julm, aga noh, mis teha, ari on ari.

Seda siis minust, mis ma siin ikka, koolis kain ja valjas vahel piljardit mangimas. Tiksun niisama. Ja haisen tasapisi, sest koik mu kaks olemasolevat riietuseset on mustad, sest mu pagas ei ole veel kohale joudnud :)

PS! Meil siin oitsevad lumikellukesed ja nartsissid. Lihtsalt, et te teaksite :P

et keegi mu yle valvaks

2005-01-20T04:58:00.000-08:00

ja vist valvabki, aga samas tahab mulle oppetundi anda. Kui ma Eestist tulema hakkasin, siis pakkisin pagasi nii, et enamus riideid olid suures kohvris, vaiksed ja rasked asjad nagu tehnika jne olid seljakotis. Kui tool ollin koik asjad korda ajanud ja lennujaama soitsin tuli mulle meelde, et vahetasin telefonis SIM kaardid ara ja voimalik on, et UK SIM kaart jai koju (SIM kaart on tegelikult Becca oma ja seal on koigi mu kursakaaslaste numbrid+ Becca vajalikud numbrid). KOntrollin ja nii ongi. Helistan emale,

"Kus sa oled, mul jai SIM kaart koju, saad sa ara tuua?"
"Ma ei joua oigeks ajaks"
"Jouad kyll"

Paraku ei arvestanud ma keskpaevase liiklusega ja ema ja hiljaks. Marko, Maadz ja Rnlz ootasid mind juba lennujaamas. Vahetasin nendega paar sona ja tottasin check-inn'i.

"Teate, ma unustasin oma inglismaa telefonikaardi maha, mu ema jouab kohe lennujaama koos pagasi ja flight confirmationiga"
"Pagas oleks pidanud juba lennuki peal olema. Kaua tal laheb?"
"Kymme minutit maksimum"

Laks rohkem, situatsioon siis jargmine: mina rauskan ja laamendan lennujaama ees, ema on pagasiga teel ja lennujaama staff hoiab lennukit kinni. Ma tean, et narvi minemine ja ropendamine ei aita situatsiooni lahenemisele tegelikult kaasa, aga see aitab minu enesetunnet :) Ma kujutan ette, et situatsioon vois korvaltvaatajale paris koomiline tunduda: miski blondi peaga chick rauskab taiest korist lennujaama ees, neli tegelast passivad suud ammuli korval ja vahetevahel kaib ukse peal murelik lennujaamatootaja uurimas, kaugel pagas on.

Lopuks jouab ema lennujaama, edasine kaib valgukiirusel.

"See on minu pagas"
"See on liiga suur, seda ei saa lennuki peale kaasa votta. Kas lahete Teie voi laheb pagas"

Raisk. Muidugi lahen mina. Ema suskab nappu veel toidupaki, nutsaku raha, magamiskoti ja kahed paarid pyksid, mis koju kuivama olid jaanud.

Lunnuki peal avastan, et tegelikult on mul koik eluks vajalik ju olemas: kaardid (UK pangakaart, krediitkaart, raamatukogu kaart jne), raha, votmed, elementaarsed vahetusriided, toit nii et kohvris olnud asjadega annab pisut oodata.

Paev tuterdan Stanstedis ja siis Newquay-sse. Annan seekord seljakoti pagasisse, sest see on toesti yliraske. Pean selle hapratesse asjadesse andma. Lennujaama tuleb mulle takso vastu ja mis ma avastan, kui ma juba Newquays olen? Koik, mis oli olnud seljakoti valistaskus on kadunud, peale kaartide. Yhesonaga votmed, kosmeetika ja muu pudi padi. KOsmeetika kusjuures on juba ysna vana ja vajaks ymbervahetamist. Taksojuht ytleb, et tema lennujaama enam tagasi ei soida.

Ok, oomaja otsima. Patseerin mooda Newquay'd ringi ja kysin miskilt tipsilt, et kust saaks odavalt oomaja.

"Oh see koht on paris hea," ytleb ta ja viitab tuledes majale paar maja edasi. Loivan sinna ja mis ma naen, puhtjuhuslikult on see seesama koht, mida ma internetist vaatasin. Pyydsin sinna isegi helistada, aga keegi ei votnud vastu. Mulle antakse tuba, koogist saab tasuta teed, kohvi ja olut :). Vaga chill, aga samas on see tyypiline, et kui terve paev laheb halvasti, siis peab olema midagi, mis hasti laheb, sest Sadadest Newquay majutusasasutustest, mille kuulutused internetis yleval on, sattun ma kylastama just seda, mille kohta ma motlesin, et "Oh, see on paris odav ja tundub paris lahe."

Ebaonn aga ei jata mind veel maha, sest poodi minnes viib tugev tuul mu taskust 5 naela minema.

Samas pole situatsioon still lootusetu. KOik eluks vajalik on mul endiselt olemas ja asjad, mida mul koige rohkem vaja on, on votmed ja kooliasjad. MIs koige naljakam on, on see, et koik kaardid jaid taskupohja alles ja ma ei tea misparast, aga Stanstedis tostsin ma sealt taskust valja koik oma raha ja telefoni. Kurtsin ohtul majutusasutuse tyypidele, et votmetest on koige rohkem kahju, kuna votmehoidja oli kingitus ja seal on mu soprade pildid sees. Kosmeetikat ja muid asju annab asendada.

Jargmisel hommikul helistasin lennujaama ja nad olid mu votmed yles leidnud, aga ainult votmed. Need olid informatsiooni lauda toodud toomeeste poolt, kes pagasit maha laadisid. No kui suur kokkusattumus see saab olla :D Kain votmetel jarel ja kobin Falmouth'i. Dussi alla ja siis kooli ja puhtjuhuslikult sattun ma tundi, kus meile antakse ylesanne, mis moodustab 12 % kogu semestri hindest ja mina arvasin, et mul on koik esitatud ja seda tundi enam ei toimu. Ja tuli valja, et presentatsioon, mida ma pidin see neljapaev tegema, tuleb hoopis reedel ja essee voin hiljem esitada.

Miskist hosorskoobist kunagi lugesin, et minu elu hakkab jubehasti minema siis, kui ma saan lahti oma materiaalsest motlemisest ja ei lase enam asjadel oma elu juhtida. Hetkel tundub toesti, et keegi mangis minuga jattes alles koik eluks vajalikud asjad ja vottes ara asjad, mida mul kohe hetkel vaja ei lahe.

Samas tunnen siin kohe, mis on vahe Eestimaa ja Inglismaa vahel. KUi Eestis hoiab lennujaama staff lennukit sinu parast kinni, siis Inglismaal saadetakse sind lihtsalt viisakalt p....sse.

tähena taevasse

2005-01-13T07:30:00.000-08:00

kodus on nii hea olla. Ma tunnen iga oma ihupooriga, kuidas ma naudin kodus olemistja taban ennast ikka ja jälle mõttelt: miks ma siit ära läksin? Mul on siin sõbrad, perekond, hea töö ja veel paremad võimalused uut tööd leida, kui ma tahtma peaksin. Siin on kõikide asjade alguspunkt. Siin on selline tunne, et siruta tiivad välja ja lenda. Maailm on sinu ees avatud ja lahti. Mine kuhu tahad ja make it happen. Sul on valida tuhandeid võimalusi, sadu teid. Millest üks on Falmouth. Ummiktee.

Ja ma teen tööd ja mul on siin mu muusika. See on hea. Ma naudin oma tööd. Falmouthis on kool ja see on kõik. Võimalusi ei ole. Ja mina ei taha inglismaa ajakirjanduses töötada. Tõesti ei taha.

Mõtlen, et teeks pool aastat vahetusõpilasena kuskil mujal rigis, kus inimesed oleks teistsugused ja võimalusi oleks rohkem. Hispaanias, Prantsusmaal. Pigem ehk Prantsusmaal, siis saaks ka keele selgeks ja oleks EU-s rohkem töövõimalusi. Ja leiaks koha, kuhu kirjutada. Eks ma nii vist teengi, kuid juba mõte kogu sellest paberimajandusest,mis ma pean läbi töötama. Stipendiumitaotlused, Erasmuse dokumendid, õppemaks uuesti läbi teha toob mulle kananaha ihule. Ja vähesed sellest koolist on nii kõvasti tööd teinud selle nimel, et sinna õppima saada, kui mina. Vähesed.

Ma ei tea, ma ei oska õelda. Aga praegu on mul selline tunne kui ma tagasilennu peale mõtlen, et parema meelega ma ei tahakski tagasi minna....

hingeimetlejate klubi

2005-01-06T05:51:00.000-08:00

nii nimetas Eesti ekspress blogi pidajaid aga see on suhteliselt ebaolulne. MIna sain lõpuks ometi koju ja lõpuks ometi internetti.

Jõuluaeg möödus töiselt. Teenisin jõuluajaga ühe kuu üüri ja veel natuke lisaks. Olin tööl jõululaupäeval, esimesel pühal, teisel pühal ja uue aasta õhtul ja hommikul. Nii, et peaaegu kogu aeg. Elutsükkel oli selline, et kaks -kolm päeva töötasin ja ühe päeva magasin. 12 tundi järjest ja siis toibusin ülemagamisest. Kui vahepeal veel juhtus, et ma väljas õlut joomas käisin, siis oli veel eriti raske. Kõige raskem oligi vist jõulu esimene püha, kus ma tegin 13 tundi järjest. Ja eelmisel õhtul käisin Domiga väljas. Sain esialgu aru, et lähme välja laupäeva õhtul, aga selgus et pidime välja minema reede õhtul. No eks ma siis läksingi. Ja laupäev oli niiii paha olla. Eks ma oln ise süüdi muidugi. Eelviimane päev, kui ma hotellis ajutise ettekanja otsa tegin oli mul selline tunne, et kukun kohe kokku ja ei jaksa enam üldse.

Olen tegelikult õnnelik, et jõuludeks siia jäin. Olen kohtunud väga paljude lahedate inimestega ja hakanud paremini läbi saama inimestega ka minu kursuselt, kes siia jäid. Tasapisi hakkab mul tekkima mingi isiklik sotsiaalne võrk, mis on hea. Inimesed on mind selle kohaga harjuma pannud.

Tööst aga nii palju, et käisin üks õhtu Kelliega väljas. Kellie on tüdruk Hollandist, kes samas vanadekodus töötab. Ta rääkis, et annab lahkumisavalduse sisse ja kaebab sotsiaalhoolekandesse Malcomi peale. Tuli välja, et koha omanikud lülitavad ööseks lihtsalt soojenduse välja ja seda hoolimata sellest, et väljas võib olla miinus viis kraadi külma. Ebainimlikult ulm on see minu arvates.

teel nalginud libudel napistan palgeid

2004-12-17T07:52:00.000-08:00

jah ema, sain paki katte. Suur aitahh selle eest. Viimased 2 paeva olen ainult vennaskonda kuulanud. Suur suur aitahh.
-----------------------------------------------

Tana hommikul arkasin yles ja motlesin, et tegelikult (sylitan kolm korda yle vasaku ola) on mul tooga ikka vaga vedanud. Mulle meeldib teada nende koikide vaikseid veidrusi, meeldib teada, mis kellegile meeldib, millega keegi harjunud on. Meeldib teada, et Evelyn sattub tihti hammingusse, meeldib teada, et miss Fox soob oma hommikusooki kell pool kymme. Ja meeldib see, et ka tookaaslased hoolitsevad yksteise eest. See on kena vaheldus kogu sellele tudengimollule. Hea rahulik ja stabiilne vark.

Selle valjaskaimisega on nii, et ...oh.....Ma toesti toesti ei ole endast yliheal arvamusel, uskuge mind. Ausalt. Aga see, mis siin klubides toimub on ikka yle moistuse. Eelmisel nadalal pakkus yks tyyp mulle raha. Lihtsalt niisama. Toppis 5 naelaseid pihku: "I reaaaaaaly like you, you're so beatiful. Just take it" Ja mina toppisin need siis jalle kenasti tagataskusse tagasi. Uskumatu.

Ja tana kolisin valja. See majaomanik on sama hull, kui eelmine. Ta on juba oma loomult ebameeldiv inimene. Kirjutasime lepingutele alla ja muud varki. Ta pmst pyydis mulle selgeks teha, et tema tuleb mulle vastu, pakkudes mulle elamist. NO andke andeks. Nii uskumatu, kui see ka ei ole, on Falmouthis tegelikult rohkem kui 1 vaba yyrikorter. NO midaiganes, ma ei hakanud talle vastu vaidlema ega ytlema, et mul oli valida kahe koha vahel, millest yks oli selline, kus majaomanik lihtsalt unustab aasta otsa renti kysida. See selleks.

Tydruk, kes minuga yhes majas elab ytles majaomanikule, et kas too palun annaks jargmine kord ette teada, millal ta labi suvatseb tulla. "MIs, kas ma pean sulle SMS-i saatma iga kord kui ma tulen, voi pean ma koigile SMS-i saatma? Ma toesti ei jaksa sellega tegeleda, mul on nii palju asju peas hetkel"

Ja ta tormas uksest valja pisarad purskumas pilmist. Oh emotsioone, emotsioone.
-----------------------------------------------------------------
Aga muust. Peale seda, kui Dan ytles, et ta ei suhtle minuga, kuna tal on kergem Karaga suhelda, tunnen ma, et minu ja koigi teiste (loe inglaste) vahel on mingi barjaar. Ma ei suuda enam nii vabalt suhelda kui ma varem seda tegin. Kui ma kellegagi raagingi, siis trummeldab mul peas "Aga meil pole ju mitte midagi yhist. Meil ei saa kunagi midagi yhist olema."

Ja selline tunne mul ongi, et mul ei ole nendega midagi yhist. Ma ei saa pooltest nende naljadest aru ja toenaoliselt ei hakka kunagi 100 % aru saama. Ja hullematel hetkedel motlen, et mille kuradi parast ma jatsin maha oma fantastilised sobrad, hea too ja perekonna. Selleks, et olla siin ymbritsetuna inimestest, kellega mul kunagi ei saa midagi yhist olema?

Raakisin eile Priiduga telefonis ligi pool tundi ja ka tema ytles, et ta ei saa inglastega vaga hasti labi. Ta suhtleb prantsastega, kes temaga yhes majas elavad.

Tegelikult see vaga hull ei olegi, aga see vaike torkiv teadmine on mul kogu aeg peas.....

"Kas sa oledki selline voi teeskled?" "Olengi selline. Teesklen"

kummaline on

2004-12-14T04:58:00.000-08:00

kool on labi ja koik on koju lainud, ainult mina yksi kopitan siin. Kummaline on jalutada labi linna ja mitte porgata kokku mone oma kursakaaslase voi lihtsalt tuttavaga.

Hakkasin tasapisi uue essee kallal tootama, aga sellega laheb veel aega. Pmst mul pole inglise keelega probleeme, saan koigest ilusti aru ja opin jarjest juurde, sest siin kasutatakse ka selliseid valjendeid, mida naiteks teleseriaalidest tahele ei panekski. NO naiteks "beforehand" , mis on nagu enne midagi . "I will call her beforehand", hence - selleparast, moggy - krants, daft - napakas :D

Aga ikkagi, esseesid kirjutades, eriti kui peab palju ametialast kirjandust lugema, on ysna raske. Eelmise essee kallal rabelesin ikka paris kovasti. Aga pmst kirjutan ma nii, et loen ja teen markmeid otse arvutisse, nii saan alati online sonastikest
abi otsida.

Pyydsin endale voimalikult palju tootunde juurde saada, aga eks naeb. Tookohast veel nii palju, et hakkan tasapisi aru saama, mis eristab haid hooldajaid ja halbu (loe mitte nii haid). Mul on selline tunne, et peale mingit aega on neil lihtsalt ykskoik, see empaatiavoime, mis alguses inimesi sellele toole innustas on justkui ara kadunud. See, kui sa kellegile ytled, et "ara hoia oma kasi krampis, kallike, me ei saa sind muidu liigutada" voi misiganes ei naita, et sa hoolid. Ja mingil hetkel hakkavad nad hooldatavate kallal ilkuma, no naiteks selleparast, et keegi kais oosel liiga tihti tualetis voi midaiganes. Pyhapaeval naiteks tahtis Freda yles oma tuppa minna. Jean, aga oli just viis minutit tagasi olnud puhketoas ja pidi nyyd uuesti sinna tagasi minema, kuna Freda tahtis yles minna. "Miks sa mulle varem ei oelnud, et sa tahad yles minna. Ma pidin nyyd sinu parast siia tulema"

Paris hull ikka. Enamus sealseid elanikke teavad ise vaga hasti, et nende fyysiline olukord ja tervis pole just kiita ja pole selle yle just eriti onnelikud, kui nyyd keegi veel nende kallal viriseb, et miks sa nii teed, voi miks sa naa teed, miks sa seda varem ei teinud, siis on see nagu koige hullem asi, mida yldse teha. Seda enam, et see viib nad nii endast valja. Vanade inimestega tegelemine nagu lastegagi tegelemine nouab kannatust. Ja siis pole midagi imestada, kui Freda vahel lihtsalt keeldub kondimast. Kuidas ta veel saab sellise ylekohtu vastu protestida. Kuidas kyla koerale, nii koer kylale, nagu oeldakse. ja ausalt, mina olen taga tegelenud nyyd juba yle kahe kuu ja ta ei ole mitte kordagi keeldunud tegemast seda, mida ma tal palun teha. Otse vastupidi, ta annab omalt poolt koik, et mul kergem oleks.

Aga rahast. Pyyan teenida jouluvaheajaga nii palju kui voimalik, et mul oleks mingi tagatisraha olemas, nii et leiutan viise, kuidas voimalikult rohkem teenida. Hakkan nyyd yyri kuu kauoa maksma, mis loppkokkuvottes tuleb odavam kui praegu nadala kaupa makstes. Loen praktiliselt tunde valjakolimiseni.

Seda, et koik sobrad kadunud on ja pole kellegagi enam mollamas kaia, pyyan kompenseerida spordiga. Jalgratas on sealjuurse taiesti asendamatu abimees. Tanu jalgrattale on mulle avanenud taiesti uus Inglismaa ja mida rohkem ma siin ringi soidan, seda enam ma imestan, kui ilus see kant on, kui naiteks kuskilt mae pealt tuledes linnale alla vaatad ja, et tegelikult polegi see maa Eestist niii erinev. Kuigi jah, need maed.....

Tuledest. Praktiliselt iga pere, kus on lapsed, on oma maja jouludeks ara kaunistanud. Siin kontekstis voib oelda "ara kaunistama", sest kaunistamine tahendab seda, et kogu maja on kaetud varviliste tulede ja igas suuruses jouluvana-lumememme ja kes-teab-mis-veel kujudega, mis loppkokkuvottes annab ysna maitsetu pildi. Samamoodi on kogu linn kaetud varviliste tuledega ja mitte lihtsalt varviliste vaid vikerkaarevarvides tuledega. Yks mu kolleeg vanadekodust mattis oma maja kaunistuste alla ja pidi ostma generaaatori!!!!!, et koiki need tulesid vilkuvana hoida.

Miss muinasjutt see oligi. Oli see kolumats, kelle iga riideese oli erivarvi? Vot teda joulude eelne Falmouth meenutabki. Ja voite ise arvata, mis haalt teeb minu tagasihoidliku eestlase maitsemeel, kes on harjunud tavaliste valgete tulukestega, kui ta kogu seda maitselagedust naeb. Aga noh, pole minu asi kritiseerida, peaasi, et nad ise onnelikud on :)

PS! Ja kysimus ei olegi alasti ujumises, kysimus on lihtsalt ujumises, sest enamasti kain ma ujumas ikka ujumisriietes voi pesuvael, seda eriti kui tegemist on taiesti vooraste inimestega. NIi, et arge saage valesti aru. Ma jumaldan ujumist ja ujumisest veel niipalju, et kui te seda merd (loe ookeani naeksite, siis te saaksite aru, miks ma vahel lihtsalt ei suuda vastu panna).

vaike paus

2004-12-09T07:39:00.000-08:00

huhh, olen nyyd terve viimase nadala oppinud, nii et pole olnud aega blogi taiendada. Sorry.

Aga jah, aasta alguses tundus, et oppima ei peagi, aga nyyd tuli koik korraga. Megapalju tood on. Aga minu elust siis.

Paar nadalat tagasi hakaks Steve virisema, et ma olen ta alumise toa lae ara rikkunud tantsimisega ja keelas mul trenni tegemise ara. Jargmisel hommikul ytlesin talle, et ma ei ole vaga onnelik fakti yle, et ma ei saa oma toas tantsida.
"Siis sa void valja kolida"
"No selge"

fain, kui ta nii arvab, mis seal siis ikka. Enamus kohti siin on odavamad niikuinii ja seal ei pea ootama 2 nadalat, et korralikult peldikus kaia, kuna majaomanik ei viitsi seda korda teha. Ledsin yhe koha ka juba, seal on paris kopsakas tagatis, aga noh...See on linnale lahemal. Kui ma uuele omanikule raakisin, et mulle meeldib oma toas trenni teha, siis ta laks pisut naost ara, luges mulle ette terve nimekirja asjadest, mida ma voin teha ja mida ei voi. Minu tingimuste kohta ytles "No ma ei tea...minu advokaati see vaga ei roomusta" :)

Vot nii kaivad asjad siin, tehakse legaalselt siduv leping ja nii ongi.

Ytlesin Steve'ile et kuu aja parast kolin valja. "Ahah, selge," ytles ta selle peale ja laks oma tuppa tagasi. Paari sekundi parast avanes uks uuesti ja ruudulistes bokserites Steve seisis ukse peal: "Sa ei pea kuu aega ootama, sa void juba nadala lopus valja kolida."

No midaiganes, see on sinu raha, millest sa ilma jaad.

Suurem osa tudengeid on juba koju lainud voi koju minemas nii et siin on selline semestrilopu meeleolu. Eile oli semestri lopu puhul Tuke house's suurem pidu (see on siis yks yhikatest). Ja mina sain lopuks vastuse kysimusele, miks Dan minuga enam ei suhtle. Ta ytles seda mulle eile, ilma minu kysimata. "Tead, anna andeks, et ma enam sinuga nii lahedane ei ole, aga Karaga on lihtsalt lihtsam. Meil on rohkem yhist ja nii on lihtsam suhelda kuna meil on sama kultuuriline taust..."

Trahhh. Peale seda tundsin ma kyll nagu ma oleksin monelt teiselt planeedilt parit. Tegelikult ei ole see nii hull, sest samal ohtul kui ma Vanyaga valjas kaisin, ytles ka tema midagi, mis mulle meelde jai. Istusime Wetherspoonis (see on see odava joogi koht :)) ja arutasime ilma asju ja mingil hetkel Vanya ytles: "Mul on selline tunne, et me peaksime sama keelt raakima, sest meil on nii palju yhist kuna me oleme teisest kultuurist ja neist erinevad."

Natuke naljakas, et kaks yksteist kompenseerivat syndmust yhele ohtule juhtusid.

Toost. Hakkan iga korraga oma toost rohkem roomu tundma. Mul on selline tunne, et ma suhtestan ennast nendega nyyd rohkem. Saan aru, kes nad on ja miks nad on, kus nad on. Ja nad hoolitsevad tootajate eest ikka vaga. Paar nadalat tagasi oli "staff night out" mis siis tahendas seda, et meile tehti ohtusook ja joogid valja. Igale tootajale, kes soovib, tellitakse kalkun ja lisaks on veel eraldi tootajate joulupidu. Koik firma raha eest. Ja joulude eest makstakse topelt, mis on minu jaoks superhea. Ja vahel ikka kuuled, kuidas sind kiidetakse :)

-----------------------------------

Hahaaaaa ja sport. Pyyan siin miskit frisbee asja kaima lykata ja paistab, et laheb paris hasti. Esimesel korral oli 15 inimest mangimas ja koik taiega nautisid ja lubasid uuesti tulla. Ja ratta ostsin endale ka....kuigi ma ei tea kui hea mote see on, sest siin on igal pool maed.

Koju enam nii vaga ei igatsegi, sest olen motetes juba kodus.

must masendus

2004-11-24T04:46:00.000-08:00

pole yle nadala aja midagi kirjutanud lihtsalt kuna mul pole olnud tuju. Ega praegugi eriti ei ole...teen seda rohkem kohustusest.

Tahan nii hullult koju. Mul on selline tunne, et mind ei seo nende inimestega mitte midagi. Mul pole nendega midagi yhist. Ja ma ei leia pohjust, miks ma peaksin pyydma oma energiat ja aega raiskama selle peale, et kirjutada tulevikus lugusid, mis nende elu muudaks voi nende jaoks oluline oleks. Tahan koju oma soprade juurde, oma pere juurde.

Ja yldse pole viimasel ajal tuju millekski, koik tundub valesti minevat. Ei midagi hullu, pigem pisisasjad, millest tuleb kokku suur pilt. See, et koik asjad venivad nii oppelaen kui ka muud plaanid, see, et vanadekodusse tuli uus tydruk, kellele anti minu vahetus, mis pani mind veelgi ebakindlamana tundma enda oskuste ja voimete kohta. See, et Dan minuga peale kodust tagasi tulekut yldse ei suhtle ja veel 1001 pisiasja. Voib-olla on Dazil oigus ja oma otsekohesusega olen ma koik inimesed eemale peletanud....

Mina, kes ma kaldun uskuma markidesse, kipun arvama, et see on mark sellest, et see ei ole minu koht. Kui keegi kysis, et kas ma ei ole siin onnelik, siis jah, ma ei ole siin onnelik. Olen ylionnetu. Ja lahen ostan nyyd oma praktiliselt viimase raha eest paki suitsu.

pelgu linn

2004-11-12T08:12:00.000-08:00

nagin tana unes, et olen Eestis tagasi. Midagi konkreetset ei tulegi meelde, mis selle tunde tekitas. Kyllap need olid inimesed, kuigi ma ei maleta, et oleks kedagi konkreetselt nainud. Kui yles arkasin oli hetkeks selline tunne, et kui ma nyyd valja lahen, raagivad koik inimesed valjas Eesti keelt.

Siin tunnen ma ennast pisut ebakindlalt - vooras keel, voorad kombed ja voorad inimesed, samas kui eestlaste mottemaailma ma enam-vahem tundsin. Nii, et siin, jah, nii uskumatu kui see ka pole, olen ma pigem hall hiireke :)

Aga raakides inimestega tuleb valja, et see 20000 elanikuga vaike linn, "vaike hispaania" nagu Priit seda nimetas on mitmetele inimestele pelgupaigaks. Need on need inimesed, kes saravad tanavatel ja on leidnud siin meelerahu. Naljakas. Ma poleks sellele kunagi ise tulnudki.

Priit ytles Becka kohta, et ta tundub hasti enesekindel.
"Ei, ma ei ole. Ma olen siin heade inimestega tuttavaks saanud ja ma olen siin
onnelik"
"Ja kodus sa ei olnud?"
"Ei"
"Miks?"
"Mul oli kodus poiss-sobraga probleeme ja muid jamasid"

Sama teema oli Daniga, kes paar paeva tagasi koju soitis. "Ma olen siin onnelik. See on nyyd mu kodu"

Dani ema ytles talle kord pooljuhuslikult, et ta kahetseb, et Dan syndis. "Ma soovin, et poleks kunagi lapsi saanud," ytles ta. Kui Daniel paar kuud tagasi kodust ara kolis, kujundas ema ta toa ymber, nii, et Danil pmst ei olegi enam kodu, kuhu minna. Ja nyyd ta on siin loonud nii palj kontakte, et ykskoik, kuhu ta ka ei laheks, on tal ikka keegi tuttav ees. Umbes nagu minul Eestis oli.

Ma ei tea, miks ma selle teema tostatasin. Vb selleparast, et ma tunnen, et igatsen liialt koju, et siin sisse sulada.

ja tegelikult

2004-11-09T09:40:00.000-08:00

olen ma natuke vasinud...ja tahaks juba koju

tootahe all

2004-11-08T08:35:00.000-08:00

huhh. Tanase hommiku ja eilse ohtu ja yleeilse ohtu olin tool. Tegin paar vaikest ettekandjaotsa oma kodulahedases hotellis ja pyhapaeval olin vanadekodus. Ja ausalt, isegi kui see vanadekodu too on kaugemal, isegi kui seal on vanemad inimesed ja isegi kui see nouab, et ma sooritaksin monevorra vastikuid protseduure, meeldib see mulle ikkagi rohkem kui ettekandja too seal hotellis.

Hotellis kaisin laupaeval, kui teised kinno laksid. Seal oli hullumaja. MInd pandi yhe keskkooli tydrukuga kokku, kes oli seal kaks kuud toodanud. See oli OK. Aga jooksmist oli megalt. Tootajad yksteisele ei naerata, klientidele siis, kui vaja on. Esmaspaeval, st. tana oli veel hullem. Mul oli selline tunne, et kui ma midagi valesti ytlen, saan ma tou vastu pead voi midagi veel hullemat. Ja kusjuures, tana mulle isegi ei oeldud, mida ma tegema pean. Ja kuna see on restoran, kus koik kaib tapselt reeglite jargi - koik peab olema tehtud kindlal viisil, siis ei saa ma ise ka midagi leiutama hakata. Andsin endast parima.

Muidugi see ka, et uurisin resto manageri kaest, et kas on voimalik seal ka rohkem vahetusi teha. "Sa pead seda uurima labi toobyroo". OK. Ja umbes 15 minuti parast kuulsin teda raakimas tyybiga, kes minuga koos sinna toole oli tulnud, et kui too seal kolm kuud puhkusel on, voib ta vabalt teha lisavahetusi. Vb olin ma toesti palju oskamatum kui see teine tyyp ja vb oli neil lihtsalt meesterahvaid toole juurde vaja, ma toesti ei tea, mis see case olla vois ja ega mind see vaga ei huvita ka.

Ja voib-olla ma olen lihtsalt ara hellitatud, sest Roscarrack on toesti armas koht. Juba see maja ise on kodune. Tootajad on meeletult sobralikud ja aitavad sind igal voimalikul viisil. Samamoodi elanikud. Mida iganes sa nende heaks teed, on nad sulle jube tanulikud. Nagu naiteks Norma. Ta naeratab alati ja on koigega rahul. Absoluutselt koigega. Eriti meeldib talle yks hooldaja, kelle nimi on Mandy. Ja kuna ta malu ei ole just koige parem, siis kutsub ta koiki hooldajaid Mandyks ja ise ~ohkab sealjuures "Oh, mis ma kyll siin ilma Mandyta teeksin"

Oma igapaevamuredega on nad nii meeletult armsad :) Ja ohtune vahetus oli omaette elamus. Evelyn kutsus ja kui ma tema tuppa laksin, siis ta ohkas "Tead, ma ei tunne ennast yldse hasti. Kuidagi imelik on olla. Ma paris tapselt ei tea, mis ma tahan. magama ma vist ei taha minna." Kui Marie ta hiljem voodisse pani, nagi ta valja tapselt nagu vaike touk :) Ena, korvaltoas laulis, oigemini huigas kaasa telekast tulevat laulukest.

Kuigi see on samamoodi raske too, tunnen ma ennast peale sealt ara tulekut kohutavalt hasti.

-------------------------------------------------------------------------------------

Priit kais siin, kaisime tema, Becca ja Daniga Inglismaa lounapoolseimas tipus ja kaheksandaks maailmaimeks kutsutud botaanikaaias Eden.

kusagil mujal on parem kui siin

2004-11-08T08:02:00.000-08:00

ehk siis see tyypiline probleem - kui sul on yks asi kaes, tahad teist ja kui seda ei ole siis tahad esimest. Yhesonaga keeruline. Suhete kontekstis siis, tahaks olla vaba ja samas kellegagi koos. Yhest kylest ma armastan seda, et saan hommikul yles argata ja oma hommikusi rituaale sooritada. Ohtul, kui valja lahed, ei pea motlema, et keegi ootab kodus. Nilli palju tahad, roki ringi palju tahad. Vabadus.

Samas raakis yks Hiina muinasjutt, et kunagi oli inimestel neli jalga ja neli katt, aga siis laksid inimeseloomad nurjatuks ja jumal jaotas nad valgunoolega pooleks. Ja tegelikult ma ei ytlegi, et inimesed peaksid yksi olema. Minu arvates on loomulik, et mees ja naine toetaks yksteist suhtes. Aga yksteisele loodud inimesi ei ole olemas.

Tegelikult on asi minus, nagu minu elus enamasti alati :) Minu jaoks on kahe inimese vaheline suhe pyha. Ma ei hakkaks elu sees kellegi teise meest nillima just selleparast. Ja kuna suhe on nii pyha, ei ole tark ennast kergekaeliselt suhtesse siduda, sest suhe tahendab pyhendumust. Inimesed seovad ennast suhetesse liiga kergekaeliselt ja siis on ylepeakaela kuskil ummikus, millest enam valja ei saa. Ja annavad alla liiga kergekaeliselt. "Rikkuses ja viletsuses, tervises ja haiguses," ytleb abieluvanne. Ja siis tekkib situatsioon, kus kaks inimest muutuvad yksteise jaoks liiga tahtsaks, et kergekaeliselt alla anda.

Mina ei tea, kas ma olen valmis ennast sellisesse suhtesse siduma. Ja siis tuleb hirm. Selline hirm, et kohust laheb oonsaks ja jalad lahevad norgaks ning tahaks koik sinnapaika jatta ja lihtsalt jalga lasta. Samas oleks kena hommikuti kellegi korval argata ja ohtul kellegi kaela oma paevamured kallata. Ja minul oleks hadasti vaja kedagi, kes mind kahe jalaga maa peal hoiaks ja minu jarjekordsete "superlahedate" ideede peale ytleks "Selene, nii ei lahe. Nii ei tohi"
Aga praegu olen ma lihtsalt natuke segaduses....

ideaalne tudengite pyha

2004-11-04T03:48:00.000-08:00

Pyhapaev, kudesin nii umbes pool paeva ja magasin kella kaheni. Arkasin yles selle peale, et miski tyyp hakkas hommikul kell 2 puurima. Ma ei saa aru, miks peavad inimesed puurima koige ebasobivamatel aegadel. MIks peavad inimesed yldse puurima? Mulle ei meeldi puurid ega puurimine.

Vot. Aga Dan otsustas, et tal on hadasti vaja oma kostyymi veel kord kanda, kuna ta vajus nii kiiresti ara. Ja ausalt, ta kostyym oli omaette vaatamisvaarsus. Taispikk nunnakostyym, suure lohikuga, mille alt paistis vorksukkis ning tanksaabastes jalg. Peas olid tal punased sarved ja kaelas suur kollane rist.

Lapsed Inglismaal kaivad ukselt uksele maiustusi nuiamas. Voi noh, selle tegevuse nimi on "trick and treating" ehk siis, kui sulle nanni ei anta, paned majale needuse peale.

Me otsustasime aga, et me ei ole lastest sugugi kehvemad. Laksime viiekesi nanni nuiama. Dan nunna, mina politseiniku, Flora noia, David (flora poisssober) valges pulmakleidis, Dom vampiiri riietuses. Paris ausalt oeldes kujutan ette, et me nagime ikka parasjagu perverssed valja.

Kas oli asi meie vanuses (keegi ei julgenud lihtsalt "ei" oelda 5ele kummaliselt riietattud taiskasvanule) voi olid inimesed lihtsalt vaga lahked, aga eniveis, me saime kotitaie maiustusi. Ehks siis igayks kotitaie sokolaadi ja muud nanni.

Kuigi inimeste pohiline reaktsioon peale ukse avamist oli "Kas te natuke liiga vanad selle jaoks ei ole?", kuid see polegi oluline. Vaese tudengi jaoks on iga sokolaaditahvel sook.

Natuke puusse panime, kui me noorte kristaste yhingult nanni saada pyydsime. Kui ma juba uksekella helistasin, tuli meile meelde, et Dan on riides nagu nunn. Yks kristlasest tyyp avas ukse, vaatas meid ja ytles tydinult "MItte tana ohtul, tyybid"
Teine haal karjus tagant "Ma ju ytlesin, et ara ava enam seda neetud ust"
Tyyp sulges ukse: "Jumal onnistagu teid"
"Kas see ei ole mitte minu lause?" lausus Dan lahkudes.
Kristlaseks ma siin igal juhul ei hakka.

Ohtul vaatasime Flora juures oudukat.
------------------------------------------------

Halloween ise algas laupaeval, kui Flora tegi enda juures peo. Paeval olin tool ja ohtul Flora juurde. Ta oli ikka hullult vaeva nainud. Maja oli amblikuvorkudega ehitud, laua peal olid korvitsad. Paraku ei lainud Flora pidu paris nii nagu plaanitud. Ysna vahe rahvast tuli kohale. Dan joi ennast poole tunniga nii tais, et tuli koju toimetada. Flora tyyp DAvid viis ta koju.

Kui ta Dani trepist alla toimetas, pyydis David astmeid lugeda.
"Nii Dan, esimene aste, teine aste, kolmas aste, neljas aste"
Nunnakostyymis ja vorksukkades Dan ei suutnud nii kaua oodata :"Viis, kaheksa, kakskymmend, kolm, kaheksateist."

Magama jai ta vorksukad ja tanksaapad jalas. MOistatus, kuidas ta voodisse sai, on siiamaani lahendamata. MIna aga, laksin Tremough'sse. Daz sebis meid kuidasgi tasuta sisse, kuid ega seal olulist vahet polnud. Pidu oli ysna jama, inimesi oli vahe.

Laksime linna tagasi. Kuulukad kaisid, et kuskil ranna ligidal pidi olema mingi maja, kus toimub reiv. Nii oligi. Maja oli taiega suur ja parasjagu raamas. Seal elavad miskid kunstitudengid, kes pmst renti ei maksa ja korraldavad ylisuuri krausid. Seisin miski ukse taga: "Oh, ma tahaks siia sisse saada"
"Pole probleemi, mul on voti" ytles noormees mu selja tagant. Mingil hetkel oli seal toas ca 20 inimest. Magama jain sinnasamma, olles eelnevalt koik enda isiklikud esemed pea alla kuhjanud.

Gav kommeteeris pidu jargnevalt: "Ylikova pidu oli. Nii palju tasuta seeni ja rohelist, kui syda ihaldas" Kunstnikud, mis teha.

Ahjaa ja kui ma hommikul kodus oli meeldiv yllatus, kui ma kaalu peale astusin. Ma olen Eestist tulekuga ca 4 kilo alla votnud. Ma olen enda yle vaga uhke :)

siis kui vanajumal vihastab

2004-10-28T07:00:00.000-07:00

elul ookeani aares on oma head kyljed ja halvad kyljed. Yleeile kaisime Danieliga ujumas. Umbes kilomeetri kaugusel minu kodust on Swanpooli rand, sealt edasi hakkavad kaljud. kaljude juures on yks lahesopp, kus meri on sini-sinine. Umbes midagi sellist nagu filmis "Helesinine laguun". Ma ei ole kunagi nainud niiii sinist merd. Motlesin Dani sinna viia.

Alla randa viib pisike teerada. See teerada, mis minu jaoks alati nii kutsuv tundus, polnudki nii lihtsalt labitav. Eelmine paev oli vihma sadanud ja rada oli suhteliselt libe. Dan vandus, et ta ei tule minuga enam kunagi kuhugi. "No neetud, miks ei voiks minu sobraks olla keegi, kellele meeldib Nintendo" :)

Vesi oli ylimonus. Pisut jahe, aga monus. Dan ei olnud nous mooda sama rada yles tagasi minema, sest see tundus tema jaoks liiga ohtlik. Pyydsime yles ronida igalt poolt, kus see vahegi voimalik tundus. Edutult. Peale ca tunniajast katsetamist 20 meetri korgusel kaljudel otsustasime siiski tagasi minna tuldud teed.

Ohtul, kui koju joudsin, oli selline tunne nagu ma oleksin tagasi lapsepolves, kui on terve paev hoovis naabrilastega mollatud. Polved ara kriibitud ja riided rokased.

Aga jah, nagu ma juba ytlesin, on siin sygis kaes ja pea igal oosel kardan ma siiralt, et nyyd on see kord, kus tuul viib majalt katuse pealt ara.

MInu maja taga on ookean, nagu ma raakisin. Et randa saada, pead sa minema alla ca 15 meetri korgusest trepist. Rannaaarne konnitee on merepinnast ligi 15 meetri korgusel. See, mis eile toimus, oli ikka vaga hull. Lained olid ligi 4-5 meetri korgused. Meri moirgas ja laamendas nii, et inimesed, kes kondisid mooda mere aarset teed kasteti lainete poolt labimarjaks. ja meenutan veel kord, et mereaarne tee on ca 15 meetrit merepinnast korgemal. Piirivalve soitis mooda mere aart ja palus koikidel inimestel merepiirist voimalikult kaugele minna. Selline tunne oli, nagu oleksin keset taielikku kaost, nagu loodus oleks peast taiesti segi lainud.

elu loojangul

2004-10-25T02:38:00.000-07:00

laupaev oli sombune ja vihmane. Ei teinud terve paeva eriti midagi, noh, tegelikult arvestades ka seda, et ma pidin pyhapaeva hommikul vara toole minema. Hommikul vara.

Pyhapaeva hommikul kella seitsme paiku oli valjas veel pilkane pime ja toole minnes oli jalle sama probleem - mina ei nainud autosid ja nemad ei nainud mind. Onneks oli liiklus vaga hore. Minu esimene paris toopaev vanadekodus oli algamas.

See vanadaam, kes endale ratastooli noudis, oli oosel kukkunud ja enda pea ara loonud. Ta nii tahaks endale ratastooli, aga seda ei voimaldata talle, sest jargmine samm ratastoolist oleks juba permanentselt voodis. KUi Malcolm sellest kuulis, et Frida oli oosel kukkunud, tormas ta tema tuppa.

"Miks sa ei lase meil ennast aidata, kui me sulle abi pakume? Miks sa ei kutsunud kedagi meist endale appi?"
"Ma arvasin, et ma saan ise hakkama"
"Jargmine kord, kui sa kukud, voivad sellel olla palju tosisemad tagajarjed"
Vanadaam vaatas habenedes maha: "Ma luban, et ma ei tee enam nii. Ma kutsun kedagi appi, kui ma tahan tualetti minna"

Nad lihtsalt ei suuda sellega leppida, et nad on korraga nii vanad ja vaetid. See on vimm ja uhkus, mis ei lase neil ennast teiste poolt aidata. Nad teavad sisimas ise ka, et enam ei ole paranemist. Tervis laheb aina kehvemaks ja kehvemaks ja sellele jargneb surm. Eriti raske voib olla seda teadmist taluda, kui sa oled terve elu olnud voimukas ja tugev naisterahvas/meesterahvas ja nyyd siis korraga....Ysna nagu mu enda vanaemagi....

Pool tundi enne araminekut tirises kell (koik vanadekodu elanikud on varustatud kellag, millega nad saavad meid vajadusel kutsuda). HIljuti pimedaks jaanud naisterahvas oli soogilaua ymber ajanud. Ta ise oli sellest koige enam jahmunud.

"Mul on nii kahju, mul on nii kahju.."
"Ei ole hullu, see voib juhtuda koigiga"

Loppude lopuks oli see ju ainult laud paari kypsise ja taldrikuga, mis ymber laks...see polnud toesti midagi, aga ta oli nii endast valjas ja hammelduses.

Talutasin ta tualetti.
"Kas see on minu maja? Mis toas ma olen?"
"Ei, see ei ole sinu maja. See on vanadekodu, sa oled nyyd siin ja meie hoolitseme sinu eest"
"Kes mu siia toi?"
"Ma toesti ei tea, aga ma eeldan, et sinu perekond"

See oli kord, kus midagi tuletas talle jalle vaga valusalt meelde, et ta on pime ja tema endine elu, kui selline, on kadunud. Kohutavalt kurb on vaadata vanainimest, kes veel paar kuud tagasi oli voimeline pea koike tegema ja nyyd on ootamas surma vanadekodus. Hammeldust ja hirmu, mis kostis tema haalest, on raske kirjeldada...

KUid nagu Malcolm ytles,on meie ylesanne nende tee surmani voimalikult kergeks muuta.

seda ka veel, et

2004-10-23T04:25:00.000-07:00

yleeile kaisime Daniga ookeanis nakki ujumas. Kuna temal oli hadasti vaja hadasti jobutada, siis joudsime vette alles kella kuue paiku, kui hakkas juba pimedaks minema. Ujusime yhes vaikses laguunis, mis oli jubesygav ja kaljude vahel. Nii pime oli, et pohja ei nainudki ja tagatipuks hakkas veel vihma ka sadama. Aga muidu oli tore. Siit muide veel yks erinevus - suhtumine inimkehasse. KUi mina olen harjunud, et saunas kaiakse voimalikult alasti ja yldse, inimkeha ei ole selline asi, mida habeneda, siis siin see nii ei ole. Sain alles eile teada, kui suur elamus see Danieli jaoks oli :) NOh, see selleks.

Ja veel, olen nyyd moni aeg telefonitu. Pesin kokkuhoiu mottes vannis riideid ja viskasin sinna ka pyksid, millega jooksmas kaisin, siis laksin teise tuppa, et vaadata ehk on veel midagi, mida pesta. Vannituppa tagasi tulles kuulsin kummalist porinat, mis meenutas kangesti Nokia vibraalarmi. Ja loomulikult olin ma oma telefoni, mis nyyd meeleheitlikult urises, jooksmispykste taskusse unustanud. Vot sihuke lugu siis.

ai raisk raisk

2004-10-22T07:14:00.000-07:00

vaatasin just pilte Eesti pidudest ja nooooo......MIKS KURADI PARAST PEAN MINA SIIN OLEMA grrrrrrrrrr. MIna tige. Raudselt tulen Erasmusega Eestisse tagasi. Kysimustki ei ole.

Aga mis siis veel. Ahjaa vastuseks arvukatele kysimustele, jah, ma sain tood. Sealsamas vanadekodus ikka ja esmaspaeval lahen kooli toointervjuule koristaja koha peale. See saaks siis olema hommikuti paar tundi. Kuna ma arkan iga paev niikuini vara yles pole seal eriti vahet. Ma voin selle eest ka palka saada. Pean ainult oma tooloa korda saama.

Vot. Ja koolis kain ka korralikult. Ma ei ole siiani vist yhestki loengust puudunud. Neil on omaparane opetamismeetod, mis mulle paris meeldib. Lektorid leiavad, et debatid ja vaidlused arendavad tudengeid ja nii pyyavad nad igas loengus tostatada mingi teema, mille yle me siis arutleme. See arendab motlemist paris tugevalt, sest sa ei saa tunnis lihtsalt tuimalt istuda ja kuulata.

organiseeritud ja pinges

2004-10-22T01:47:00.000-07:00

Daziga laksin ka eile vaidlema. Paris kovasti. Selleparast, et tal oli peas mingi kohutav moodustis, mis ideaalis peaksid vist olema rastapatsid. MIna ei suutnud loomalikult oma suurt suud kinni pidada ja siis laks lahti.

Daz: "Tead, mis sinu viga on? Sa oled liiga aus"
Mina: "Ja sinu viga on see, et sa ei suuda kriitikat taluda"
Daz: "Jah, kui see tuleb sinu suust, sest see kuidas sina seda ytled erineb kovasti sellest, kuidas teised seda ytleksid"
Mina: "Sa ei suuda seda taluda lihtsalt selleparast, et see tuleb minu suust"
Daz: "Teised ytleksid seda taktitundelisemalt. Kui sa oma aususega nii jatkad, pole sul siin varsti yhtegi sopra"
Mina: "No ei tea, Eestis polnud mul kyll sellega probleeme"
Daz: "Jah, aga see on Eestis. Siin pead sa arvestama meie kommetega, sest meie kombed on niikuinii koige paremad. Me oleme koige paremad?"
Mina: "Ja mis teeb teid ja teie kombeid teistest rahvastest paremaks"
Daz: "Sest me oleme Britid. Meie leiutasime interneti, elektri, auto ja koik, mis on maailmale oluline"
Mina: "See ei mudua teid teistest rahvastest paremaks. Pealegi on Eesti interneti tasemel teist kovasti kovasti ees"
Daz: "Ei ole voimalik. Britid on koigest koige paremad ja ma olen uhke oma rahvuse yle. Me oleme nii palju saavutanud. Ma ei saa aru, miks sina ei ole oma rahvuse yle uhke"
Mina: "Ma olen oma rahvuse yle uhke. Ma olen uhke selle yle, et meil on oma keel ja rahvus, samas kui meie riik on ainult 1 300 000 elanikuga, aga ma ei leia, et see teeks meist teistest rahvustest paremaks."

Ja nii edasi. KUigi Daziga vaidlemisel on yks hea asi - ta ei pea viha. Peale vaidlust tuleb ta ja teeb sulle pose peale musi.

Ja Gavin ytles minu kohta hiljem, et ma olen liiga organiseeritud ja pinges. No andke andeks, kui minu valitsus annab mulle ca 750 naela oppelaenu kogu aastaks ja see on ainus toetus, mis ma neilt saan. Mul on toesti kahju, et ma ei saa lubada igapaevast logelemist ning pean selleks, et siin yldse olla, kovasti tood tegema. Anna andeks, et ma pean tood tegema selle nimel, et oma tooluba ja sotsiaalkindlustus korda saada, erinevalt sellest, et sina saad lihsalt paevast paeva logeleda oma vanemate kulul.

"Aga sa ju ajad iga paev asju ja sul on kogu aeg mingid tahtsad tegemised," avaldas Daniel hiljem arvamust, kui ma talt parisin, kas ka tema arvab, et ma olen liiga organiseeritud. "Meie tiksume niisama. Meil pole orna aimugi, mis meist saab."

Selles suhtes on tal oigus. Eesti noored on palju sihikindlamad ja ambitsioonikamad. Nad tihti teavad, mida tahavad saavutada ja on selle nimel nous kovasti tood tegema. Ma ei ytle, et see oleks oige, sest see on pohjus, miks inimesed on tihti stressis ja onnetud, hoolimata sellest, et neil on hea too, voi et koolis laheb hasti.

Inimestest veel niipalju, et olin enne siiatulekut kuulnud myyte paksudest inglise naistest. Siia joudes vaatasin, et "oh, polegi asi nii hull". Nad ei ole nii vaga paksud, nad on lihtsalt koledad. Voi, ei, koledad polegi oige sona. Nad ei hooli eriti sellest, mis nad selga panevad. Paev Stockhomis jahmatas mind, sest Rootsi naised olid ylistiilsed. No toesti. Ja hoolitsetud. Kui sa kaid ilusti riides ja hoolitsed enda eest, siis polegi kaalul nii palju tahtsust. Mulle tundub aga, et siinseid naisi ei huvita yldse, kuidas nad valja naevad. No ausalt. Need vahesed korrad, mis ma siin klubis olen kainud, olen ma ikka imestanud - kuidas saab yhes ruumis olla niiiii palju koledaid naisi.

Eestis olin ma harju keskmine ja ma teadsin seda. Siin aga pean ma harjuma sellega, et tanaval tulevad mulle inimesed juurde, et oelda "Sa naed nii hea valja". Ja seda teevad naisterahvad!! Miski paev peale suuremat pidu, tulin ma kooli, enda arvates hullult loppis valimusega. Kartsin, et mu silmad on punased ja ma naen kohutav valja. "Daniel, kas ma naen vaga jube valja?" Ja selle peale vastas Anna, madala haalega tydruk Louna-Londonist: "Ei, sa naed superhea valja. Sa naed alati superhea valja." See on taiesti hammastav. Meeldiv, aga hammastav :)

Kuigi ka kaaluga on teema. Muidu poleks ma seda tahele pannudki, aga kui kaisin miskis riietepoes asju selga proovimas, oli jalle jahmastus suur. Ykskoik, mis mulle iganes katte sattus, ja uskuge mind, ma votsin voimalikult vaikseid numbreid, olid mulle suured. Absoluutselt koik pyksid, mida ma proovisin, olid mulle suured. Siis hakkasin tahele panema, kuivord palju on ikka ylekaalulisi inimesi, kellel siin-seal ripub midagi. Ja mina pole ju yldse modellimootugi. Ma arvan, et siin on nagu Seppelaski - selleks, et naised ennast kaalu parast pahasti ei tunneks, kohandatakse riietenumbrid ymber. Ma olen tavaline harju keskmine, nagu ma ytlesin, kes tavaliselt kannab riideid 38-40.

saaga jatkub

2004-10-21T07:30:00.000-07:00

ei ole pikka aega sissekandeid teinud. Pmst kuna pole olnud midagi erilist kirjutada, teine asi on ka see, et peale aastat SLolehes on mul vaike kirjutamisblokk. Ma ei tunne sellest enam sellist roomu, nagu ma varem tundsin.

Yhesonaga, nyyd on inglismaal viibitud juba pea kolm nadalat. Inimesed on nagu inimesed ikka oma uskumuste ja toekspidamistega ja eile oli meil Danieliga esimene suurem vaidlus. Meie kursal on yks USA tydruk Kara. Ykskord juhtusime bussis Gaviniga Karast raakima. "Ta ei meeldi mulle," ytles Gavin. "Miks?" "Sest ta on Ameeriklane"

See on koige idiootsem pohjendus yldse, mida ma olen kuulnud. Ma saan aru, kui sulle ei meeldi keegi, kuna ta on egoistlik siga, kuna ta on endast liiga heal arvamusel jne jne. See, et sa oled hiinlane, ameeriklane voi timbuktuulane ei ole pohjus, et kedagi mitte sallida. Laupaeval nagin Karat linnas ja motlesin, et raagin talle sellest, kuna a) mina arvan, et see on ebaoiglane b) et Kara ei tunneks ennast halvasti arvates, et inimesed ei vota teda siin hasti vastu, kuna pohjus, miks see nii on on enamasti selles, et vastavad inimesed ei ole seda teemat enda jaoks ise piisavalt labi moelnud ja teevad ennatlikke jareldusi pohjendades oma arvamust ainult sellega, et keegi on sellest voi tollest RAHVUSEST. No kurat, mulle ei meeldi eskimod. Ma arvan, et nad tuleks koik maha lasta. Vastikud pilusilmadega tegelased. Voi mida?

Kaisime esmaspaeval Remedies. Peale seda laksin Kara juurde yhikasse niisama chillima ja ma ytlesin talle seda. Kara purskus nutma ja ma tundsin ennast uskumatult halvasti, samas ma tundsin, et pean seda ytlema. Raakisime ligi tund aega juttu ja ta rahunes maha.

Jargmisel paeval raakisin sellest Danielile. "MIks sa seda kyll tegid? Vaesekene," ei saanud ta mu kaitumisest aru. "See oli vaga-vaga rumal tegu." Pyydsin ennast kuidagi oigustada, mis loppes egode porkumisega a la, mul on suurem elukogemus, kui sul. Dan ytles "Ma arvan, et ma ei taha sel teemal rohkem raakida. Lopetame selle."

Peale sellist reaktsiooni oli minu jaoks taiesti voimatu see teema lahtiseks jatta. Laksin Kara juurde ja palusin talt vist umbes miljon korda vabandust. "See ei ole midagi, ma olen selle juba unustanud. Ma olin eile lihtsalt purjus ja mul oli halb paev. Koik lihtsalt kuhjus ja see oli viimane piisk karikasse," vabandas ta. No siis on hasti.

Ostsin paki kropse ja laksin Danieli otsima, et tema ees vabandada. Ta oli kodus. Ta ei saanud ikka aru, miks ometi ma sellist asja tegin ja kuidas ma ei saa aru, et ma kaitusin valesti. Miks ma ometi ei tunne ennast syydi. MIngil hetkel tuli jalle tema suust lause "Ma arvan, et sa peaksid minema". Aga mina ei lasknud sel hetkel asjal enam vaibuda. "Ei, me raagime need asjad lopuni."

Daniel arvas, et see vois Karale kohutavalt mojuda - olla vooras keskkonnas ning tunda, et sind ei sallita. Ta arvas, et Kara lihtsalt naitles tehes nagu, et koik on korras. Lopuks tuli Daniel selle peale, mille peale mina ei tulnud. See oli lihtsalt kultuuriline erinevus. Mina olen harjunud, et asjad tuleb valja oelda. Otse nakku, ykskoik, kui valus see ka ei oleks. Inglased jalle kaituvad pohimotte jargi "Some things are better left unsaid" voi tegelikult "most of the things are better left unsaid."

See on asi, millega minul on meeletult raske harjuda. Ma tean, et toenaoliselt pean mina ennast kohanduma selle keskkonnaga. Keskkonnaga, kus koik on viisakad ja naeratavad. Tode, kui sellist ytleksid nad vist valja ainult surmaahvardusel. Eestis ma nautisin seda, kui inimesed mulle asju nakku ytlesid, sest ma leian siiani, et see on koige ausam suhtlemisviis. See on varskendav ja siiras. Maletan, kui ma vahel Urri kaest millegi kohta nou kysisin, ise lootes, et asjad on nii, nagu mina tahan. "Urr, mida sina arvad, kas voib see voi teine asi olla nii?" Ja Urr vaatas mulle otsa ja raputas pead. Tema silmadest sain ma aru, et tal oli oigus ja nii oligi. Ei mingit ilustamist, ei mingeid lilli ega liblikaid, lihtsalt valus tode. Siin aga koik naeratavad, kuid sa ei tea kunagi, mida nad tegelikult motlevad.

pisisasjad, pisiasjad

2004-10-11T08:53:00.000-07:00

on just need, mis mind siin hairivad. Ja byrokraatia. Pisiasjad naiteks nagu kellaajad. Ma ei saa aru, miks nad ei kasuta 24-tunni systeemi. Selle asemel on 0-12 ja 12-0 ja AM ja PM. Mottetu. Kogu Euroopa kasutab SI-mootesysteemi, aga mitte inglased. Oi ei, neil on miilid ja stone'id. Kui ma tahaksin oma kaalu teada, peaksin ma arvestama selle naeladeks ja siis stone'ideks, sest inglise kaalud naitavad kaalu ainult stone'ides. Kui mu korterinaabri Dominique'i isa poleks olnud meremees, poleks minul oma Nokia ja aku-patarei laadijaga mitte midagi teha, sest pistikupesad on siin teistsugused. KOGU YLEJAANUD EUROOPA SAAB TAVALISTE PISTIKUPESADEGA HAKKAMA, AGA MITTE INGLASED. Oh ei. Ja interneti kasutus. Selles suhtes kyll, et inglased on nii neetult konservatiivsed, et nad ei pea 21-se sajandi uuendusi millekski. Vasakpoolsest liiklusest ma ei raagigi. See tegelikult ei puuduta mind ka niivaga, kuna mul pole autot.

Ja byrokraatia. Huhhh. KOige idiootsem asi, mida ma elusees olen kuulnud, on see, et ametkonnad nouavad, et sa saadaksid neile mingi toendi saamiseks oma passi. Postitootajad, kes pole sugugi lollid, teavad hasti, mis maksavad passid mustal turul ja nii pole sugugi harvad juhtumid, mil passid lihtsalt poolel teel kaduma lahevad.

Noh, enivei, kes juba teavad, teavad. Kes ei tea, saavad nyyd teada. Ma kaotasin oma pangakaardi ara. Onneks on mul internetikoodide kaart alles. Selleks, et saada uus Eesti pangakaart, peaksin ma tellima Eestist DHL-iga Hansapangast pangakaardi ja siis kuidagi Inglise notari juures toestama, et see olen ikka mina, kes selle pangakaardi katte saab. Kui Eestis tuleb notari juurde minekuks aeg kaks kuud enne kinni panna, siis ma ei taha isegi teada, kui pikad on jarjekorrad inglise notari juures. Teine voimalus on avada inglise pangaarve ja kanda raha oma Eesti pangaarvelt inglise pangaarvele yle, selleks peab mul olema 2 isikut toendavat dokumenti. Igaks juhuks. Noh, et ma rahapesuga ei tegeleks voi midagi. Miskitpidi sai arvet avada ka yyrilepingu alusel. Lunisin majaomanikult miski normaalse yyrilepingu valja ja homme peaks lopuks sellega koik korda saama. Daniel, ingel, laenas mulle seniks toiduraha ja ma ei pidanud talt seda isegi kysima.

life's a bitch and then you die

2004-10-11T08:30:00.000-07:00

kaisin tana proovipaeval seal vanadekodus. See oli nagu teine maailm. Nagu astuks oma kestast valja teise maailma, peale koiki neid rebaste yritusi.

Nagu Kelly ytles on nad koik "seal" ehk siis nad saavad aru, mis toimub. MOned neist on pisut kiuslikud, naiteks Freda, kes teeb nao, et ta ei suuda kondida, kuna ta tahab endale ratastooli. Vahel viskab ta ennast lihtsalt jonnist keset ood voodist porandale maha, kuna ta ei saa ratastooli. Aga muidu on nad ysna toredad. Naeratavad palju. Yks vanatadi, missis Fox(enamus vanadekodu elanikke eelistab, et neid kutsutakse eesnime pidi), keda hooldajad peavad veidi raskeks juhtumiks, suhtus minusse taiesti normaalselt. "Talle ei meeldi suurem osa poetajatest," kiitis mind Fiona, hooldaja, kes on laste ja vanurite eest hoolitsenud ca 40 aastat.

Kuigi sook on tasuta, tunnid kokkuleppel ja tookaaslased normaalsed, on seal ikkagi paar aga. Too on ysna raske, kuna me peame tegema ysna koike - pesema nousid, korrastama vanurite voodeid, panema neile toidu valmis jne jne, ehk siis tegema koike peale koristamise ja soogi. Yks suur aga on nende vanurite kantseldamine. Ka see ei ole paris oige. Mul ei oleks midagi selle vastu, kui ma peaksin ainult aitama neid riietuda ja pead kammida jne, aga ma peaksin neid ka vannitama, mahkmeid vahetama ja aitama wc-s kaia. Seda ka mitte koigi puhul, aga ikkagi on see natuke harjumatu. Kui ma sealt ara tulin, oli mul kogu aeg selline tunne, et ma haisen vastikult....

Malcolm kysis parast minu vahetust "Mis sulle selle too juures ei meeldi?"
"Vannitamine ja nende tualetti viimine ja selline vark"
"Aga see too just suuremas osas sellest koosnebki"

Ysna suur miinus on ka see, et mul on fyysiliselt raske sinna saada. Mitte, et see vaga kaugel oleks, aga sinna ei vii yhtki korralikku teerada. Tana hommikul kella kuue paiku, kui ma sinna laksin, oli valjas pilkane pime. Ma pidin minema mooda maanteed, mis oli ylikitsas ja mille korval ei olnud yhtegi jalgrada. Iga kord, kui auto vastu tuli, motlesin ma "Nyyd on koik, nyyd on koik labi." Paris kohedaks vottis kyll.

Teisest kyljest jalle, on mul plaanis kunagi emaks saada ja siis peaksin ma selliseid asju niikuinii tegema. Suurem osa minu tookaaslastest on vanemas keskeas naisterahvad. On ka yks noorem tydruk, aga ka temal on lapsed, nii et neil koigil on ka sealt kogemus juba olemas.

Ja vaimne rahulolu, mida see too pakub, on muidugi suur ja veel yks hea asi on see, et ma ei pea seal hetkekski niisama passima. Kogu aeg on midagi teha ja palk peaks olema ka paris hea. Ja ma saaksin endale sotsiaalkindlustuse numbri, mida enamus tooandjaid nouavad. Ma kardan, et selle puudumine voibki olla pohjuseks, miks mind toole ei voeta. Ma ei teagi.....

sygis on kaes

2004-10-11T08:29:00.000-07:00

ja tormid mollavad siin ookeani aares. Yleeile kartsin, et tuul viib katuse majalt pealt ara, lained ookeanis on vahemalt 3-me meetri korgusel. Jalutasin eile labi lume ja saju neeme tippu kaljude juurde. Valged vahutavad lained tulid ookeanist ja veel enne kaljudesse murdumist astusid justkui sammu tagasi, tekitades mitme mitme meetri suuruse lohe kalju ja merepohja vahel. Umbes midagi sellist, mida Mooses vois naha oma teekonnal pogenedes Egiptuse vaarao eest. See oli toesti voimas.

Eile, kui ma jalutamas kaisin, tegi Steve (mu majaomanik) nalja, et kui neil oleks koer, siis saaksin ma sellega jalutamas kaia. Nojahh ja toenaoliselt saaksin mina siis yyri madalamaks nuruda. PAraku ei ole neil koera. See aga pani mind motlema, et on ju olemas sellised asjad nagu proffessionaalsed koerajalutajad. Miks mina siis ei voiks hakata koerajalutajaks?

tuju on alla igasugust arvestust

2004-10-05T06:46:00.000-07:00

hakkasin tood otsima nadal aega tagasi. Ma olen sisse astunud igasse viimasesse poodi, putkasse ja pubisse, kus voiks yldse toojoudu vaja minna. Ma olen laiali saatnud nii palju CV-sid ja tooavaldusi, et mul on endalgi arvestus sassi lainud. Ja vastust pole ma saanud mitte yhestki kohast. Absoluutselt mitte yhestki. SMS-isin Priidule oma murest. Ta helistas tagasi ja lohutas mind vahemalt 15 minutit. Tuleb valja, et kuu aja jooksul, mil sa oled toole saanud, pead sa ennast migratsiooniametis registreerima. Selleks pead sa saatma oma passi voi id-kaardi migratsiooniametisse. Minu puhul tahendaks see siis seda, et ei mingeid joule Eestis.

Ja EU tiimist tuli vastus, et ma pean ootama veel 20 paeva. Kui nyyd motlema hakata, siis tahtsid ka nemad mingit isikut toendavat dokumenti. Saatsin neile notariaalselt kinnitatud passikoopia. Kui ka nemad passi tahtsid, on halvasti. Vaga halvasti. KOige hullemal juhul tulen siit sama targana tagasi, olles ara kulutanud kogu oppelaenu ja ema voetud laenu.

seafarm

2004-10-04T09:13:00.000-07:00

reedel oli Tremough yhika baari avamine. Aga meie laksime Wetherspooni. See on yks yliodav koht kesklinnas, kus 1 jook maksab ca 1 nael ehk siis 23 krooni. Tombasime londid parasjagu porisema ja siis pandi baar kinni ka. Mina, Gavin ja Dominic soitsime Tremough-sse, sest Gavinil pidi yhikas terve hunnik alkoholi olema ja pealegi oli ta miskist kaltsukast ylihea filmi ostnud, mida me ilmtingimata vaatama pidime. Tremough muide tahendab kohalikus keeles seafarmi ja Gavini tuppa astudes see nimi toepoolest oigustas end. KUna ta oli viimased kolm paeva seal pidutsenud haises see tuba nagu.......ma ei teagi mis, ma pole kunagi yheski eluruumis nii hullu haisu tundnud. Onneks kohaneb inimene vist koigega.

Ahhaa ja "Reefers madness" oli miski 30-datel kiriku poolt valja antud kanepivastane film. 70-datel tuli see taas moodi ja muutus hipide seas omamoodi kultusfilmiks, kes tombasid savu ja irvitasid selle filmi naiivsuse yle.

Gavini kreeklasest toakaaslane toi rohelist. Tyyp on ylinaljakas, selline krussis tumedate juuste ja pool vidukil silmadega, opib ruumilist disaini ehk siis "Spatial design"-i ja nagu ta sobrad ytlevad on see kursus nagu tema jaoks loodud, sest ta oleks nagu kogu aeg pilves. "Heeeeeei maaaaaaaan, no maaaaaaaaan" on valjendid, mida ta ylimeeleldi kasutab. Ja kallistada meeldib talle ka, eranditult koiki: "Ma arvan, et me peaksime kallistama vahemalt kaks korda paevas, voi noh, vahemalt kord paevas. Kui sul kunagi kallistust vaja on, siis palun ara kahtle, vaid tule ja koputa mu uksele."

Aga Reefers Madness oli ylikarm film kanepi kahjulikust mojust inimestele. Esiteks, votke teadmiseks, et 1930-datel olid kanepidiileritel oma kontorid. Nad kaisid ringi eranditult ylikonnas, naised ballikleidis ja iga kord kui nad kanepit tombasid tuli neile selline poolhull irve naole. Ja kanep yldiselt pohjustab agressiivsust, nii et filmi jooksul tapeti kahtlastel asjaoludel 3 inimest. Kanepisoltlastele soovitan soojalt.

koolist ja inimestest

2004-10-01T06:48:00.000-07:00

mu kirjastiil on natuke fragmentaalne ja grammatiliselt ka voib-olla mitte koige korrektsem, sest ma hakkan juba motlema kahes keeles korraga. Aga nii, et siis koolist. NIipalju kui ma Eestis inglastegaraakisin, ei teadnud keegi sellest koolist suurt halligi. Tegelikult on tegu ysnagi maineka kooliga ja ajakirjandusprogramm on samuti vaga hea. Seda, et see on huvitav, teadsin ma juba varem.

Falmouthi ylikoolis opib ligikaudu 1600 yliopilast. Neil on meeletult suur ja mahukas videoteek. Filmide laenutamine on tasuta. Samuti on neil suur fotoosakond, kus on 5 tavalist pimikut, 4 must-valget ja 1 varviline pimik. Yliopilased saavad laenutada kasikaameraid ja digifotokaid. Kalleimad kaamerad maksavad umbes 40000 naela. Dysleksia ja muude opiraskustega tudengitele antakse laptop.

Suurem osa meie tunde toimuvad Woodlane'i hoones, vahel ka Tremough's. Viimane on hoonetekompleks, mis laks ca 40 000 000 naela maksma.

-------------------------------------------------------------
aga inimestest. Tundub, et meil on juba nadalaga tekkinud pisike oma seltskond.

Daniel - vibalik tumeda pea ja pisut viltuste silmadega homoseksuaalne noormees Canteburyst, kes on kohutavalt viisakas ja hea huumorimeelega. No toesti. Ma vist ei olegi kunagi kohanud kedagi, kes oleks nii viisakas. Suitsetab palju

Daz - lokkis tumedate juustega lyhemat kasvu poiss. Ysnagi rapakas. Kui teda teisel paeval nagin, oli tal pykste peal suur pruunikas laik. "MIs see on?" kysisin. "Ah see on kohvi, eile ajasin kogemata endale peale." Ise defineerib ta ennast toelise Britina, kes vihkab Ameerikat. Pidime esimesel nadalal tegema yksteisest pilte ja motlema valja pildiallkirjad. Ta lasi pildistada enda T-sarki, millel oli kujutatud McDonaldsi kloun ja all kiri "Satan". Pildi allkirjaks laks "Don't want to be an american idiot." Muidu on ta paris lahe. Sydamlik.

Dominic - tyypiline inglane minu arvates. Valjapeetud ja rahulik. Hea huumorisoonega.

Rob - vaikne ja natukene vinniline poiss Cornwallist, kes tahab saada spordiajakirjanikuks. Peale seda, kui me kuskil valjas oleme kainud, magab ta autos, sest ei taha purjus peaga koju soita. Ta on autos maganud viimased nadal aega :) Ma natuke imestasin, et ta meiega kaasas viitsib jolkuda. Ta tavaliselt istub vaikselt kuskil nurgas ja kuulab, aga see on hea, sest nii opib ta meid ka rohkem tundma ja sulab rohkem sisse.

Gavin - Shotlasest matsaka kehaehituse ja harjaga anarhistlik noormees, kes on elanud viimased 10 aastat UK-st valjaspool, nii Singapuris kui Dubais. Ta ema tootab naftatoostuses ja see kaib Gavini pohimotete vastu. Gavin on vist viimane inimene, kellelt ma seda ootaks, aga ta on taimetoitlane

Flora - tydruk, kes kannab peamiselt musta, olale on tal tatoveeritud saatana mark, kuid nagu Dan eile yles, on Flora naol tegemist yhe araytlemata tahelepaneliku ja ysnagi konservatiivse inimesega. Viimase aasta on Flora elanud Belgias, Falmouthi tuli ta oma noormehe Davidiga, kellega ta on koos olnud aasta.

ahjaa ja Will voi Brian voi Brad, ma ei teagi, kuidas teda nyyd kutsuda, on ka meie seltskonnas. Muidu ta tundub olevat selline ysnagi lahe tyyp. Jutukas ja selline. Aga minu seltskonnas on ta pigem teistsugune. Rohkem valjapeetud ja vaiksem. Kohati on mul selline tunne, et ma ei meeldi talle.

olen vaid magus transvestiit

2004-10-01T06:23:00.000-07:00

ehk siis eile oli miski stiilipidu teemal "Rocky horror show". Eestis ei ole inimesed selle filmiga vist vaga tuttavad, aga eniveis, see on mingi pisut kiiksuga film. Umbes nagu "Priscilla, korbe kuninganna". Ehk siis koik peavad kandma v@rksukki ja kontsakingi. ytlesin Danielile, et ma toenaoliselt kannan neid sukki veel. "Oh, mina ka. Need on niiii mugavad." Vaaaga kummaline on kuulda sellist lauset meesterahva suust :)

Ma ei taha isegi teada, mida kohalikud voisid moelda, kui korraga olid linna vallutanud vorsukkades noormehed.

------------------------------------------------------------------------------

Eile, enne pidu kaisin ma tood otsimas. Juba enne siiatulekut oli mul plaan moni aeg kuskil vanadekodus tootada. Votsin yhendust yhe hooldekoduga, mis asus pisut Falmouthist valjas. Asukoht on fantastiline. Hooldekodu asub yhe mae peal, kust on lihtsalt meeletult ilus vaade. Helerohelised aasad laiumas kilomeetreid ja kilomeetreid.

Hooldekodu juhataja Malcolm naitas mulle maja ja vanurite tube. Ta tutvustas mind yhele vanamehele, kes vaatas parasjagu televiisorit: "See on Selene. Ta plaanib meile toole tulla. Mis sina arvad?"
"Ta on oige inimene selle too peale."

Liikusime jargmisse tuppa. Ma ei saanud alguses arugi, et seal keegi on, kuid siis markasin suure voodi seest paistmas kortsulist vanainimese nagu. Malcolm puudutas teda kaega.

"Minu parast ei ole kyll vaja teda yles aratada"
"Ma ei arata teda yles. Ta on surnud"

Taiesti hammastav. Ma nagin esimest korda surnud inimest, surevat inimest ja ma ei tundnud mitte midagi. Absoluutselt mitte midagi.

nagu pildiraamatus

2004-09-28T06:27:00.000-07:00

ehk siis olen lopuks kohal. Joudsin siia pyhapaeva hommikul. Oo veetsin Stanstedi lennujaamas. Kui ma arvasin, et mul on voimalik leida moni vaikne kohake, kus pikali heita, siis ma eksisin tugevalt. KOik kohad olid tais magavaid inimesi, kes ootasid kas keskoist voi hommikust lendu. Hangisin ringi paari austria tyybiga, kes olid nadalavahetuseks Londonisse jooma tulnud. Raha sai otsa ja tyybid varustatuna paari purgi olle ja paki kartulikropsudega, tulid lennujaama lendu ootama. MIs siis, et nende lend laks alles jargmise paeva parastlounal :)

Minu majaomanikeks on hilisemas keskeas abielupaar Jenny ja Harry. Viimane on suure ollekohu ja vuntsidega tyyp. See koht, kus ma olen, on tegelikult voorastemaja, aga nad votavad igal aastal tudengeid kolmandale korrusele tudengeid elama. Peale minu elab seal veel Dominique, 34 aastane naisterahvas, kes oppis kunsti. Ta on kohutavalt abivalmis ja tore ja susistab natuke s-i. Esimesel ohtul, peale minu neljatunnist parastlounast uinakut toi ta mulle teleka. Teisel ohtul oli mind ukse taga ootamas telekava.

Koht ise on paras urgas, kardinad on eest ara kukkumas, toanurkades on valge tapeet niiskusest tumedaks tombunud, sahtlikapil on sahtlid puudu, aga tuba lohnab lavendli jarele. Teisalt jalle vahetatakse mul 55 naela eest nadalas voodipesu ja tommatakse tuba tolmuimejaga yle. Elektri ja vee eest eraldi maksma ei pea. Ahjaa, korter asub koolile ysna lahedal ja mis koige olulisem - see on kohe mere aares.

Ja meri, oigemini ookean on fantastiline. See on lihtsalt ylisuper. Kuigi viimased paar paeva pole paike paistnud, on siin ikkagi superilus. Palmipuud, imekenad vaiksed aiaga majad, meeletult palju vaikseid poekesi, palju rohelust ja lilli ning sini-sinine ookean. Hommikul kaisin ujumas. Vesi oli soolane ja parasjagu kylm.

Koolis on OK. Esimesel paeval pandi meid grupitood tegema. Meile anti vaike yhekordne kaamera. Neljastes gruppides pidid inimesed yksteist pildistama ja valja motlema lause, millega yksteist iseloomustada. Minu kaaslasteks said DAz, Dan ja Heyley. Daz on pisut ylbe, aga samas otsekohese ytlemisega. Samas on ta selline inimene, kes nouab palju tahelepanu. Ja tema aksent.....see on kohutav. Hayley on tore. Ta on 23 ja sai just kolme nadala eest teada, et ta saab siia sisse. Ta on sobralik ja naljakas. Dan. Mina saan temaga superhasti labi. Dan on gay, aga mitte tyypiline:"oh, ma olen nii tundlik,nii tudlik. Ma solvun iga vaikse asja peale" vaid tore gay.

poolel teel su juurde

2004-09-25T06:30:00.001-07:00

lubasin, et ma hakkan korralikuks tudrukuks ja hakkan jälle blogi pidama sellest ajast kui ma UK-sse jöuan. Nii, et peaaegu ongi see aeg käes. Istun Stockholmi bussijaama internetipunktis ja mölgutan mötteid, körvus kölab Nine Inch Nails. (PS! Ma ei ole saarlaseks kätte läinud, lihtsalt Rootsi klaviatuur ongi siuke :))

Novot, eile siis tulin laevaga. Sattusin ühte kajutisse ühe rootslannaga. Vöi noh, soomlannaga, kes on viimased 30 aastat Rootsis elanud. Ta käis Eestis, et leida kirjastaja oma raamatule. Käisin vahepeal ülemisel tekil, kui tagasi tulin, oli ta mulle ostnud väikse pudeli shampust, selle puhul, et ma UK-sse öppima lähen. Käisin veel tekil, jälgimaks, kuidas kodune Tallinn järjest kaugemaks jääb, kui mingi rootslane mulle kûlge kleepis. "OO, sa räägid nii hästi inglise keelt. Mina olen inglise keelt öppinud kuna mu isa töötas laeva peal ja mina söitsin temaga kaasa ja suhtlesn teiste inimestega. Vahepeal ma ei rääkinud üldse inglise keelt, aga nüüd on jälle räägin. Nii naljakas on see, et paari päevaga tuleb jälle köik meelde. Muide, ma käisin Eestis, et lastekodusse asju viias."

Nii ma siis kuulasin oma 15 minutit, kuidas patras oma elust, ilma et mul oleks vähematki lootust midagi vahele öelda. Siis viskas kopa ette ja läksin kajutisse tagasi. Rääkisin intsidendist Annelyle, kes läks sellest nii pölema: "Tead, just viimase aastaga sain ma selgeks, et need, kes kohutavalt palju räägivad, on seest tühjad. Öeldakse ju, et tühi tünn kömiseb köige rohkem."

Ta vöttis kohvrist välja klade ja näitas mulle sealt üht joonistust. Kaks hästi naivistlikult jonistatud tegelast olid altpoolt vööd kujutatud tünnidena. Suud olid neil pärani lahti ja nii nad siis lärmasid seal. Ta lubas selle pildi Rootsi valitsusse saata. Soovitasin tal see saata ka köigi teiste riikide valitsusse :D
Aga jah, need tegelased olid pärit tema lasteraamatust. Sellest samast, mida ta kirjastada püüab. Raamat räägib sellest, kuidas lapsed siia ilma tekkivad. Ta näitas mulle pilte ja rääkis teksti juurde. See oli hästi armas. Hästi lihtne, aga armas. Viimaseid lehekülgi oli selline, et munarakk Tara ja seemnerakk Pekka magasid viljastatud munarakus ja see, kui me tunneme, et süda lööb, siis see tä
hendabki, et need kaks tegelast magavad meie sees. Löpulause oli, et me oleme kingitus oma vanematelt ja kingitus tähtedelt. Tähtedel oli väga suur tähtsus tema raamatus.

Annely läks alla diskotama ja mina jäin magama, veel enne andis Annely mulle oma körvatropid juhuks, kui ta pidavat norskama. Ta norskavat, kui on ölut joonud :)

Hommikul nägin all tekil Ivo Linnat. Rääkisime paar söna juttu ja miski ütleb mulle, et ta jääb viimaseks eestlaseks, kellega ma reaalelus räägin pikka aega.

Passikontroll. Suur tumeda pea ning karmi pilguga mees uurib mu passi.

"Lähete Rootsi?"
"Jah"
"Kauaks te jääte?"
"Öhtul söidan UK-sse"
"Mida tegema?"
"Öppima"
"Kauks?"
"3. aastaks"
"Teil viisa on?"
"Ei ole, ma olen EU kodanik, mul ei ole selleks viisat vaja"
"Te vöite UK-s viibida ilma viisata maksimum 3 kuud, mitte kolm aastat"

Ta ulatas mulle passi tagasi ja tema silmadest oli näha, et ta väga ei uskunud, et ma UK-sse öppima lähen. Eestlane, nagu ma olen, lähen töenäoliselt ikka hoorama. Welcome to sweden.

Annely juhatas mu bussijaama, maksis mu pileti, kuna tal olevat miski sooduskaart, sellega on odavam ning käskis läbi astuda, kui ma järgminekord Rootsis olen. OK, üks kolmandik tripist on läbitud.

kuigi meel oli minekuhell

2004-09-16T02:09:00.000-07:00

Tudengirockini on veel neli päeva, ärasõiduni nädal. Eile hakkasin minekut planeerima ja tundsin, kuidas mul läks süda pahaks. See on selge hirmumärk. Kui ma millegi pärast pabistan, siis mul on kogu aeg süda paha ja kõhus öönes tunne. Hirmu pärast võiks olla päevi söömata.

Ma ei ole seda küll rääkinud, aga praegusel momendil on kooliga veel kõik lahtine. EU tiimist saadeti mulle kiri, et "Tegeleme teie taotlusega, vastust oodake 40 päeva jooksul. Ärge palun meile helistage ega kirjutage". Thänks. Ma ei taha teada, et ma peaksin õppemaksu veel maksma.

Ühika lepingu lõpetasin ära, helistasin sinna ja palusin hullult vabandust, et ma olen nii palju tüli neile tekitanud. Vastus selgub peagi. Hea on see, et ma ei ole veel tagatisraha maksnudki. Muidu ma peaks neile pmst maksma ära ühe kuu üüri, millest lepingu katkestamisel jätaks nad 2/3 endale, ehk siis 200 naela. KUradi kõrilõikajad on nad. Päris vähe ei ole aru saada kui hea teenimisvõimalus see ülikoolile on. Tulevad noored rebased, sabad jalge vahel värisemas. Loomulikult panevad ülikoolid elamisele jõhkrad hinnad ja rebased plekivad nii, et seda nägu. Kuradi shaakalid.